Seal mitte üksnes ei kadestatud ja vihatud teda, vaid peeti Jumala ja kõige püha suhtes lausa kohustuslikuks tema kui rahvakiriku ja pastorluse vaenlase põlgamist. Ta tahtis ära oma õnnetust ja piinavast kehast, mis oli kurnatud unetusest ja tugevatest haigushoogudest. Ta ei suutnud teiste juuresolekul kehalist valu taluda, ta ütles:“Ära teistele ütle, mis inimestel sellest kasu, kui nad teavad, mida mul tuleb kanda.“ Ta kiirustas ise oma surma tagant – agitatsiooniga, piire ja taktitunnet rikkuva ehmatava agitatsiooniga. Varandusest, mille ta isalt oli pärinud, polnud enam midagi järel. Väheke pärast isa surma oli ta andnud oma kapitali õemehe hoolde. Kierkegaard oli üleskasvatatud vanatestamentlikus vaimus ja selle järgi ei olnud pattude jms. peale protsendimaksmine õige; nii palus ta õemehelt hoiustatud rahalt protsenti mitte võtta, kui selle eest pidi õemees maksma Kierkegaardile igal aastal välja teatud summa. Kierkegaard ei elanud just
põlvkonna teke, koolihariduse levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine, kommunikatsioonivõrgu avardumine, rahva kultuurilise aktiivsuse tõus. Rahvusliku liikumise esmased eesmärgid olid : eelkõige emakeelse rahvahariduse edendamine, rahva kultuuriharrastuste toetamine, üldise silmaringi laiendamine ning kutseoskuste omandamise soodustamine. Esmane siht- eestlaste kultuuriühtsuse kujundamine. Liikumise algus-algas rahvusliku agitatsiooniga, mille põhisisuks oli sisendada rahvale, et ,, eestlane on olla uhke ja hää" . Hakati käsitlema kui eetilist kohustust. Olulised keskused kujunesid 1860 aastal tartu, peterburi ja viljandimaa. Tartus oli eestvedajaks 1864 J.V. Jannsen, kes hakkas seal välja andma ajalehte Eesti Postimees. Patriootide silmapaistvaim esindaja oli keisri õuemaalijaks tõusnud Johann Köler, kes aitas 1864 aastal Eesti talupoegade delegratsioonil oma palvekirjaga jõuda keiser Aleksander II palge ette
kutseoskuste omandamise soodustamine. Vaja oli välja arendada oma eliitkultuur, mis oleks saksa kultuuri mõju vähendanud ning takistanud eestlaste saksastumist. Seega oli esmaseks sihiks eestlaste kultuuriühtsuse kujundamine, kuna poliitilised eesmärgid, nt autonoomia taotlemine, tõusid päevakorrale alles sajandivahetusel. Liikumise algus Eestlaste kaasamine rahvuslikku liikumisse algas eelkõige rahvusliku agitatsiooniga (põhisisuks oli ,,Eestlane olla on uhke ja hää"). Olulisteks rahvusliku liikumise keskusteks kujunesid 1860. Aastatel Tartu, Peterburi ja Viljandimaa. Tartus Eestvedaja Jannsen (Hakkas väja andma Postimeest). Johann Köler aitas 1864. Aastal Eesti talupoegade delegatsioonil oma palvekirjaga jõuda Aleksander II palge ette. Viljandimaa talupoegadelt pärines mõte rajada eestikeelne kool, mis oleks pühendatud keiser Aleksander I-le, kui talurahva vabastajale
kõrgkultuuri ja selle edendamiseks kõrgematasemelist haridust. Veel 19. sajandi keskpaiku olid Eestimaa keskhariduses tugevad seisuslikud vahed. Rahvusliku ärkamisaja üheks kõrgpunktiks kujuneski võitlus emakeelse keskkooli eest. Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa. Rahakogumisliikumisest Eesti Aleksandrikooli asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega, mis tegeles rahvusliku agitatsiooniga ja korraldas mitmesuguseid üritusi. Baltisakslaste vastuseisu ja sisemiste lahkhelide tõttu see teatavasti siiski ei teostunud, kuid liikumine aitas ette valmistada järgnevat haritlaste põlve. 19. sajandi lõpul oli rahvaharidus kõigest hoolimata muutunud nii laiapõhjaliseks, et tegi võimalikuks rahvusliku ärkamise ja suutis toetada eestlaste iseolemispüüdlusi. Peagi avati Tartus ja Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid ning loodi Tartu ülikool.
Tsitseerin, Eesti komparteid esindast Otto Rästas. Riigipöörde plaan oli üsna lihtne - ei tehtud vähimatki katset rahvarevolutsiooni vallandada. Riigipööre pidi teostama salaja relvastatud salkade väljaastumistega - Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi. Pidid võtma oma kätte valitsusasutused, sidekeskused, politseidasutused. Neutraliseerima sõjaväeüksused ja alles pärast seda tuli pöördada agitatsiooniga tööstustööliste poole ja kutsuma neid ühinema riigipöörajatega. Samal ajal oli tarvis vaja moodustada AV, mis kuulutaks välja Eesti Rahva Töölisvabariigi?, mis siis paluks Moskvalt abi. 1924. aasta suvel alanud ettevalmistuste raames pandi käiku 1917. aastaga võrreldev kommunistlik propaganda. Töölisi kutsuti üles olema valmis tagasi tõrjuma müstilisi pealetunge. Nn Päästekomitee süüasi kasutati kommunistlikud propagandas ära - keegi Reinkubjas asutas
annaabi.ee 
