3. Kuidas tarvitati leiba erinevate rituaalsete tegevuste juures (rahvakalendri tähtpäevadel, pulmakombestikus, ennustamise juures ...)? 1. agana leib- leivavilja ei puhastatud vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem. Aganaleib kujunes välja 16. – 17. Sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani talupoja laual. Jahvatamisele läks kõik: viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu- urbi, isegi kanarbikku. Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas.
Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, 3 sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm
Rukkileiva väärtust tõstavad B-grupi vitamiinid. Rukkileib on suurepärane kiudainete allikas. Kiudained puhastavad ja hooldavad soolestikku ning soodustavad seedimist. Toitaineid 100 grammis rukkileivas Vesi 37,3 g Kalorsus 258 kcal Valgud 8,5 g Lipiidid 3,3 g Tuhk 2,5 g Süsivesikud 48,3 g Kiudained 5,8 g 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest) Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka lisaks aganatele jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi ja isegi kanarbikku. Näljaaegadel sõtkuti taigna sisse tambitud ohakaid, nõgeseid, varsakapju, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm. 10. Aganaleib esivanemate toidulaual Aganaleib kujunes 16.–17. saj eesti talurahva igapäevaseks leivaks ja püsis sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks
Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud
annaabi.ee 
