,,Peab olema vaene, et tunda andmisrõõmu.'' G.Eliot (Essee) Inglise romaanikirjanik George Eliot on öelnud: ,,Peab olema vaene, et tunda andmisrõõmu''. Osaliselt ma ei nõustu selle aforismiga, arvan, et igaüks võib tunda andmisrõõmu, kuid iga inimese väärtused on erinevad. Tänapäeva ühiskonnas on ülekaal materiaalsetel väärtustel. Tähtsustakse ning soovitakse endale kalleid asju ning vahel näib naeruväärsena see, kuidas inimesed konkureerivad omavahel sellepärast, kellel on suurem maja või kallim auto. Käiakse teineteisel külas ning uhkeldatakse asjadega ning tehakse sisutuid kinke, et endast head
jäetud aru ei suuda palju; tegu saab teoks riistade ja vahenditega, mida arule pole tarvis vähem kui käele. Ja nii nagu käe riistad kas kutsuvad esile või suunavad liikumist, nõnda ka mõtte riistad annavad arule kas soovituse või hoiatuse" ; ,,Teadmine ja inimese vägi langevad kokku, sest põhjuse mitteteadmine jätab tagajärje saatuse hooleks. Sest loodust võita saab üksnes järele andes: ja mis on mõtiskluses põhjuseks, see on tegevuses reegliks". Esimese aforismiga tahab Bacon öelda,et inimene ei ole looduse suhtes iseseisev,tal puudub iseseisvus looduses,inimene osaleb looduses nii teo kui mõttega ning et ta kuulub loodusega lahutamatult kokku. Teises aforismis tahab ta öelda et ilma praktiliste vahenditeta või teoreetiliste riistadeta millega me uurimistegevust sooritame looduse suhtes,saame vähe aru võrreldes sellega kui meil oleks need riistad või vahendid, ehk siis et looduse mõistmine on seda efektiivsem ,mida paremad riistad meile on
Kui tuld on liiga palju, siis tekib maailmatulekahju; kui tuld on liiga vähe, siis tekib maailm kui tule teisend. Ajas lõputud tule muundumised jagab tsükliteks maailmatulekahju, mis toimub iga 10 800 aasta järel. Kuid vahepeal ei ole tuli (maailm) muutumatu. Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikum joon ongi vahest tema ettekujutus maailmast kui pidevast muutumisest. Maailmas pole midagi muutumatut, absoluutset kõik on suhteline. Herakleitos ise väljendab seda aforismiga: ,,Samasse jõkke ei saa astuda kaks korda"; ,,Samasse jõkke me astume ja ei astu, me oleme ja ei ole." Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed. Seepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka ikimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Siit tuleneb, et igal järgneval hetkel erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab,
Sellest tegi aga järelduse, et ka maailmas ei toimu mingit muutumist ega liikumist. Zenon sai kuulsaks apooriatega ehk mõtteraskustega, millega püütis tõestada, et liikumist ei toimu. ,,Nool" ükskõik, kus kohas lendav nool ka ei asuks, on ta alati mingis punktis. Kui ta on mingis punktis, siis ta ei liigu, sest võimatu on olla mingis punktis ja samal ajal liikuda. Herakleitos. Tema sai aru sellest, et maailm on pidevas liikumises ja muutumises ning väljendas seda pideva aforismiga ,,samasse jõkke ei saa astuda kaks korda", st et maailm on nagu jõgi, kus voolavad järjest uued veed. Lühem variant looduse kohta on ,,kõik voolab" ja inimese kohta ütleme ,,oleme ja ei ole". ATOMISTID. Demokritos (460 370). Tahtis teha lõpu algaine jagatavusele ning tegi geniaalse oletuse, et archeks on aatom (jagamatu). Ta toob sisse ka ruumi mõiste, olev on ainega täidetud ruum, mitteolev on aga tühi ruum. Aatomeid on tohutult palju, nad on pidevas liikumises, liikumise
ongi usu objekt absurd, mis ületab mõistuse võimeid. Siin ta käis varakristliku kirjaniku Tertullianuse (u 160220) jälgedes, kes kirjutas: "Jumala poeg on risti löödud see on häbiväärne, sest sunnib häbenema. Jumala poeg on surnud sellepärast vääribki uskumist, et on absurd. Maetu tõusis üles see on tõsi, sest see on võimatu." Tertullianusele omistatakse aforism Credo, quia absurdum (ld 'usun, sest see on absurd') ning Kierkegaard sisuliselt nõustus sellega aforismiga. Inimene ei pea otsima teadmisi vaid usku, sest teadmine on patt. Pärispatt ju selles seisneski, et esimesed inimesed (Piibli järgi Aadam ja Eeva) inimene tahtis saada "teadjaks". Inimene ehmus mitte millegagi piiratud Jumala tahte ees, nähes selles omavoli ning hakkas otsima kaitset Jumala eest tunnetuses, mis, nagu talle sisendas madu, teeks nad mingis mõttes võrdseks Jumalaga. Jutt oli hea ja kurja tundmise puu viljadest, mida Jumal keelas süüa, ähvardades surmaga. Madu aga
annaabi.ee 
