Sententiae tõde on asja ja mõistmise ühtsus veritas est adaequatio rei et intellectus tõeline sõber on nagu teine mina verus amicus est quasi alter ego ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega tempora mutantur et nos muramur in illis puhas leht tabula rasa aja märk signum temporis nii kaob maailma hiilgus sie transit gloria mundi kui tahad rahu, valmistu sõjaks si vis pacem, bara bellum kui tahad olla armastatud, armasta si vis amari, ama hilja tulijatele kondid sero verientibus ossa ma tean, et ma midagi ei tea scio me nihil scire teadmine on jõud scientia potentia est kui palju inimesi, nii palju arvamusi quot homines, tot sententiae mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale quid licet Iovi, non licet bovi rohkest naerust tunneme lolli per risum multum cognoscimus stultum läbi raskuste tähtede poole per aspera ad astra raha ei haise pecunia non olet kõike väärtuslikku kannan endaga omnia mea mecum porto oh a...
Kõige eksisteeriva aluseks pidas Herakleitos muutumise kehastust -- tuld. "Kõik vahetub tuleks ja tuli --kõigeks, nagu kuld vahetub kaupadeks, kaubad -- kullaks;" märgib Herakleitos mõjutatuna kaasaja kaubalis-rahaliste suhete kindlustumisest. Tuli on igavene, elav, jumalik jõud, millest Kosmos tekib ja milleks ka muutub. Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikumaks jooneks on tema arusaam maailmast kui pidevast muutumisest. Herakleitos ise väljendab seda aforismidega: "Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu" "Eksisteerime ja ei eksisteeri" "Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda" Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed. Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil
ta haletsusest nutnud. Juba lapsepõlves pani ta teisi imestama: algul väites, et ta midagi ei tea, hiljem aga – väites, et on kõiketeadja. Teised inimesed aga ei teadvat midagi. Ja kui teavadki, siis pole nende teadmised midagi väärt, sest "paljuteadmine ei tee targaks". Herakleitose filosoofia Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikumaks jooneks on tema arusaam maailmast kui pidevast muutumisest. Herakleitos ise väljendab seda aforismidega: "Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu" "Eksisteerime ja ei eksisteeri" "Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda" Herakleitose filosoofia Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed. Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me
keskkonnakaitsjad jpt, aga tõsiselt võetavaid arvamusliidreid meil peaaegu ei ole. Ühiskonna säravaimad tipud saavad paraku olla vaid selle ühiskonna nägu, mille kohal nad kõrguvad, ning kui me ühiskonnana koos peeglisse vaataksime, näeksime seal idiooti. Tuhanded noored on viimased nädalad veetnud elementaarseid ortograafiareegleid korrates ning rullivad praegusel hetkel potil istudes lahti paberilehekesi, millele on kirjutatud valimik ,,kohustuslike" tsitaatide ja aforismidega. Mitmed neist (meist) tegelikult teavad fraaside: ,,si duo faciunt idem, non est idem" ja ,,timeo Danaos et dona ferentes" tähendust? Kui paljud oskavad eelarvamusega suhtuda sellesse, mida meile läbimälutuna ette söödetakse? Ilmselt on mõtlevaid ja analüüsivaid noori parimal juhul kümnendik ja kardetavasti tunnevad needki peagi, et soov maailma mõista ja parandada on vaid naiivne unistus. Miraai, milles me hallutsinogeenseid mükotoksiine pruukinud amaanidena ringi tormame, oleme
maksta kümneid tuhandeid jeene ning need rõivad saavad perekonnapärandiks. Kimono on tehtud standardlõikega ning kehasse sobitumine tehakse riietamise ajal. Rõiva vasak hõlm on alati mässitud üle parema. Vastupidi mässitakse ainult surnuid. Lehvikud Omaette oskus ja kohustuslik osa traditsioonilisest tervikust oli lehviku kasutamine. Seda kasutasid nii mehed kui naised. Naiste käes olid peened lehvikud, mis kaunistatud kaunite maastikupiltide ja sügavmõtteliste kalligraafiliste aforismidega. Lehvikukeelt valdasid eriti hästi aristokraadid. Lehvik nagu ka kõik muud aksessuaarid pidi sobima kimonoga, olema vastav aastaajale või sündmusele, sellel olev kujutis või aforism võis anda põhjust suhtlema hakkamiseks. Lehvik oli omaette sümbol. See võidi mingi sõnumina unustada kuhugi, kinkida pühendusega, hoida poolavatuna, liikumatult, peita selle taha nägu ja kõnelda vaid silmadega. Alates sügise tulekust ja sügistuulte saabumisest lehvikuid ei kasutatud
Mütoloogiline mõtlemine otseselt seotud religiooniga, mütoloogiline eelnes filosoofilisele. Filosoofiline mõtlemine üles ehitatud loogikale. Mütoloogiline maailma seletav. Keskpunkt religioon. Religioon kasvas välja otseselt mütoloogilisest. Filosoofiline praktilisem. SAAMISE FILOSOOFIA kõik on pidevas muutumises. Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikumaks jooneks on tema arusaam maailmast kui pidevast muutumisest. Herakleitos ise väljendab seda aforismidega:"Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu","Eksisteerime ja ei eksisteeri", "Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda". Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed. Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne.
annaabi.ee 
