rõõm, kurbus, ihaldus, hirm. 1649. aastal üritas R. Descartes traktaadis "Hinge kirgedest" leida kire füsioloogilist alust ning taandada tunnete mitmekesisus kuuele primaarsele kirele, milleks temal olid rõõm, kurbus, imestus, soov, armastus, vihkamine. Spinoza on oma traktaadis "Eetika" pühendanud emotsioonide käsitlemisele rohkesti tähelepanu ja püüdnud tuua välja seoseid eri liiki afektide vahel ning neid omavahel süsteemi viia. Keskseteks afektideks peab ta armastust ja vihkamist. Spinoza väidab, et afekti saab edukalt ületada ainult vastuafekti abil. Ch. Darwin on oma 1889. aastal ilmunud kuulsas töös "Emotsioonide väljendumisest inimestel ja loomadel" käsitanud emotsioone organismi eriliste kohandumis-protsessidena, mis on omased nii inimestele kui muudele loomadele. Emotsioonide väljendusliigutused pole muud kui kasulikult assotsieerunud harjumused, milles on kinnistunud organismile vajalikud reaktsioonid. Darwini
Ehk siis: kõik, mis ma tajun, on tõeline ning reaalne. Teine kriteerium on meeltetajudest kujunenud sagedased kujutlused ehk mõisted e prolepsised käsitlused, õiged arvamused, mõistmised või üldised, pidevad kujutlused, mis meis esinevad kui sageli tajutu meenutused. Teisisõnu kindel mõiste teatud kindla eseme kohta, olles alati tõeline. Sellest tavalises tehtav järeldus hypolepsis aga võib olla juba ekslik. Kolmandaid mõõte, kriteeriume nim afektideks (pathe), siia alla kuuluvad tunded ja tungid, nende õige rakendamine võimaldab meile tõeliselt õnnelikku elu. Afektides vastanduvad alati kaks tunnet: lõbu - hedone - või nauding, ja valu algedon. Lõbu on inimesele loomuomane ja aitab just sellisena vahet teha kõige loomuliku ja ebaloomuliku vahel. Teine on selle vastand valu on alati midagi loomuvastast, mida tuleb vältida kui inimlikku eluõnne kahjustavat. Neljas kriteerium on fantaasia, kujutlused, millele
Eelkõige jaotuvad nad hüvedeks ja pahedeks ning lisaks kõigeks selleks, mis ei kuulu kumbagi äsjanimetatud nähtuste rühma. Hüveks on stoikute järgi voorused. Järgnev on juba üsna traditsiooniline. Vooruste tabel on neil sama, mis Platonil: tarkus, vaprus, mõõdukus ja õiglus. Esikohal nende seas on aga tarkus, kolm viimatinimetatut on õigupoolest üksnes tarkuse erijuhtumid. Paheks on hüve vastand, seega siis voorusetus, mille tagajärjeks on hinge afekteeritus. Pahelisteks afektideks on stoikute klassifikatsiooni kohaselt nauding ( hedone), kannatus, iha ja hirm. Siiski pole nimetatud hingeseisundid pahelised mitte “iseendast”, vaid üksnes niivõrd, kui nad ei allu mõistusele ja ületavad seetõttu õige mõõdu. Seega on pahelisus inimliku rumaluse tulemus. Pahelistele afektidele vastanduvad hüvelised, st mõistuslikult kontrollitavad hingeliikumised – rõõm, tahe ja ettevaatus.
mida nägin justkui enese osana vai isegi pigem endana tervikuna; ja aistisin, et see keha viibib paljude teiste kehade vahel, mis võivad teda mõjutada mitmesugustel kasulikel või kahjulikel viisidel, ja seda kasulikkust mõõtsin mingi lõbutunde järgi ja kahjulikkust valutunde järgi. Ja peale valu ja lõbu tundsin eneses ka nälga, janu ja muid sellelaadseid apetiite, samuti mingeid kehalisi kalduvusi rõõmuks, kurbuseks, vihaks ja muudeks seda laadi afektideks; aga endast väljaspool, 8 peale kehade ulatuvuse, kujude ja liikumise, tundsin neis ka kõvadust ja soojust ja muid puudutuskvaliteete; ja peale selle valgust ja värve ja 1õhnu ja maitseid ja helisid, millede variatiivsuse põhjal eristasin üksteisest taeva, maa, mered ja ülejäänud kehad. Ja kõigi nende kvaliteetide ideede tõttu, mis end minu mõtlemisele pakkusid ja mida ma rangelt võttes ainsana
annaabi.ee 
