KOKKUVÕTE Peipsi järv on Euroopas suuruselt neljas järv ning Eestis suurim koosnedes kolmest osast. Seepärast on ta elupaigaks väga paljudele liikidele. Näiteks taimedele, mille uusimas nimistus on 122 liiki. Samuti ka bakteridele ja algloomadele, kus üldine arvutus on keskmiselt 2,5 kuni 3 miljoni juures. Peipsis on määratud üle tuhande vetikataksoni, neist pooled on ränivetikad. Zooplanktonite rühmadest on Peipsi elupaigaks vesikirbulistele, keriloomadele, aerjalgsetele ning rändkarpidele. Ka põhjaloomastiku poolest on Peipsi rikas. Vormirohkeimad rühmad on Chironomidae (111liiki), Mollusca (83 liiki) ja Oligochaeta (59 liiki). Liigirikas on Peipsi veel kalafauna poolest, kus elab 37 kalaliiki. Peipsi järv pakub elukohta ka loomaliikidele, kes on seotud ka kaldaga, nagu näiteks saarmas, kobras, naarits ja mink. Peipsi suurus on eelduseks siinse loomastiku, taimestiku ning muude liigiliste mitmekesisusele. KASUTATUD KIRJANDUS Järvekülg, A. 1994
Värvita, võib sisaldada rakke tsölomotsüüte. Lahk- või mõlemasoolised. Merelistel pärgvastne ehk trohhofoor, ripsmetuti ja ripsmepärgadega. Sellel olemas peasagar, kere ja pärakulüli. 41. Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on sõudikud. Need, vesikirbulistega mõõtmetelt sama suured vähikesed, erinevad viimastest oma sihvakama (tilgakujulise), tagasuunas aheneva keha poolest. Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Kõikidele emastele aerjalgsetele on iseloomulik munakobarate kandmine tagakeha külgedel. Aerjalaliste hulka kuulub palju merelisi liike, kes on üle läinud ektoparasiitsele eluviisile. Selle tulemusena on nende välimus tundmatuseni muutunud ning ainult munapakendid keha tagaosas viitavad sugulusele vabalt elavate aerjalalistega. Kalatäi on väike vähike, kes on arejalaliste sugulane, elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning
läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad (antennae), mis on muutunud liikumiselunditeks. Liikide arv: ligi 100 Kirjandus: - Selts Aerjalalised Copepoda Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on sõudikud perekond Cyclops. Need, vesikirbulistega mõõtmetelt sama suured vähikesed, erinevad viimastest oma sihvakama (tilgakujulise), tagasuunas aheneva keha poolest. Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Kõikidele emastele aerjalgsetele on iseloomulik munakobarate kandmine tagakeha külgedel. Arenguperioodil esineb Nauplius vastne. Liikide arv: Eestis kuni 100 Kirjandus: Lennart Lennuk, 2013. Jalad kui aerud, keha kui süstik. Eesti loodus 3: 8- 14 Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) I; hormikulised (Calanoida). Tartu Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) II; sõudikulised (Cyclopoida), rullikulised (Harpacticoida). Tartu
lülijalgsetest ka jõevähk, kuid mõiste ise pole üldiselt kasutusel. 90. Nektobentos: mõisted ja näiteid Eesti vetest Nektobentos- põhjaloomad, kes ujuvad ka põhja lähedal vees; näited: vees omal jõul ringi ujuvad putukad, suuremad vähid, vesilestad. 91. Magevee ja ookeani loomastiku (nii bentose, planktoni kui nektoni) tähtsamaid erinevusi Erinevused: Mere pelagiaali planktonis on, järvedega võrreldes, lisaks mageveeski tuntud aerjalgsetele, mitmesuguseid mantelloomi, hulkharjasusse, limuseid jne.; muidugi peaaegu kõigi loomarühmade vastseid. Osa meres planktilisteks loetavaid loomi on üsna suured. Nektonit esindavad, peale kalade, vaalalised, loivalised ja kalmaarid, pleustonit putkelised. Zoobentos: madutähed, merisiilikud, hulkharjasussid, limused. Zoobentose loomad on väga mitmekesised, mõned neist magevee omadega võrreldes hästi suured (kõrgemad vähid, limused, okasnahksed jt.).
annaabi.ee 
