V = kcat[E]t[S]/KM Enamiku ensüümide KM väärtused mingi substraadi jaoks on rakus esinevast vastava substraadi kontsentratsioonist suuremad Juhul kui [S] on palju suurem kui KM, siis kiirus substraadi kontsentratsioonist ei sõltu ensüüm on substraadiga küllastatud V = kcat[E]t = Vmax Sellisel juhul ei regulatsioon substraadi tasemel ei toimi Kontroll substraadi tasemel: produkti akumuleerumine Tasakaalulise reaktsiooni korral viib produkti akumuleerumine pärisuunalise reaktsiooni aeglustumiseni E + S ES EP E + P Tasakaal nihkub vasakule produkti akumuleerudes Tasakaal nihkub paremale produkti eemaldades Paljud ensüümid on inhibeeritavad oma produkti poolt võimalik inhibeerida ka pöördumatuid reaktsioone Reeglina on produkt konkurentseks inhibiitoriks glükoos-6- fosfaat on heksokinaasile konkurentseks inhibiitoriks: Glükoos + ATP Glükoos-6-fosfaat + ADP Konkurentne inhibiitor seostub ensüümile substraadiga
Veestress. Liigvesi Kuivus – põud ehk ebasoodsad kliimatingimused, mis ei võimalda taimel katta oma veevajadusi. Selle tõttu fotosüntees lakkab, tsütoplasma vee kaotamine, valkude denaturatsioon. Põua vormid: õhu- ja mullapõud. Veestress võib tekkida nii veepuudusest kui ka selle liiast. Liigse vee parim näide on üleujutused. Sel juhul tekib hapnikustress, juured ei saa enam hapnikku kätte. See kahandab juure funktsioone, mis omakorda viib ainevahetuse aeglustumiseni. Levinum veestress on aga vee defitsiit. Vee defitsiiti seostatakse kuivusega, seepärast nimetataksegi seda ka põuastressiks. Laborites kutsutakse veestressi esile transpiratsiooni teel, kus lehtedest eemaldatakse vesi ja seda nimetatakse kuivatamisestressiks. Veestressiga on seotud ka soolastress ja osmootne stress. Kõigi nende stresside ühiseks omaduseks on madal veepotentsiaal. Veestress mõjutab fotosünteesi kahel moel: 1
Reaktsioon on plastiline siis, kui organism jääb stressi tagajärjel deformeerituks ja põeb või sureb kahjustuse tõttu. Taimedel on stressi suhtes erinevad kohastumused, nt taliteraviljade orased karastuvad sügisel madalal temp-l. 2. Veestress. Veestress võib tekkida nii veepuudusest kui ka selle liiast. Liigse vee parim näide on üleujutused. Sel juhul tekib hapnikustress, juured ei saa enam hapnikku kätte. See kahandab juure funktsioone, mis omakorda viib ainevahetuse aeglustumiseni. Levinum veestress on aga vee defitsiit. Vee defitsiiti seostatakse kuivusega, seepärast nimetataksegi seda ka põuastressiks. Laborites kutsutakse veestressi esile transpiratsiooni teel, kus lehtedest eemaldatakse vesi ja seda nimetatakse kuivatamisestressiks. Veestressiga on seotud ka soolastress ja osmootne stress. Kõigi nende stresside ühiseks omaduseks on madal veepotentsiaal. 3. Temperatuur. (Jaheduskindlus. Külmakindkus. Taime pôuakindlus. Liigkuumuse kahjulik toime.)
metabolismiradu. Alarmooni ülesandeks on bakter ette valmistada kasvuks, kui DNA globaalne negatiivne superspiralisatsioon on väike. ppGpp ja GTP 82 Alarmooni (p)ppGpp kontsentratsioon rakus muutub. Eksponentsiaalse faasi alguses alarmooni kontsentratsioon tõuseb natuke ning jääb sellele kontsentratsioonile stabiilselt kuni kasvukiiruse aeglustumiseni. Ses faasis suureneb alarmooni kontsentratsioon järsult väga kõrgele ning langeb peagi madalale kontsentratsioonile tagasi. Alarmooni sünteesib ribosoomiseoseline valk RelA, mis aktiveerub siis kui ribosoomi A-taskusse siseneb aminohappeta tRNA, mis on otseseks signaaliks, et rakus ei jätku aminohappeid valkude sünteesiks. RelA sünteesib pppGpp (guanosiinpentafosfaati), mille katalüüsib ppGpp-ks guanosiinpentafosfaadi fosfohüdrolaas GppA. Selle geeni transkriptsioon on
annaabi.ee 
