Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. 17. sajandil oli Eesti peamiseks jõukuseks vilja väljavedu. Eestist hakkas kujunema Rootsi riigi viljaait. Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised. Talupoegade koormisi ja adramaid hakati üles kirjutama vakuraamatutesse ning Rootsi kohtukorralduse järgi said talupojad võimaluse oma õigusi kaitsta. Samas kasutasid mõisnikud vakuraamatuid enda kasuks ära ning kohtus usuti pigem neid kui talurahvast. Seetõttu märgatavat olukorra paranemist talupoegade elus Rootsi ajal tähendada ei saa. Kuid riigitulude drastiline vähenemine tõi kaasa suure reduktsiooni, kus aadlikelt võeti tagasi läänistatud maad ja kaotati pärisorjus
Omanikud võisid hakata rentnikeks. Liivimaa maapäev lükkas tagasi. 1688 uus korraldus võtta ära ka mõisad mis olid antud aadlile enne Rootsi võimu. Reduktsiooni hakkas läbi viima Liivimaa kindralkuberner Jakob Johann Hastfer. Rootsi vastast opositsiooni hakkas juhtima Johann Reinhold v. Patkul. 1694. anti Patkul ja Liivi aadli juhid kohtu alla.Süüdistati kuninga solvanmises. Patkul põgenes enne kohtuotsust välismaale. Reduktsioon viidi läbi ja enamik adramaid läks kuningale. Tähtsaim tulemus oli riigi sissetulekute suurenemine rendi läbi. Et mitte kurnata ära talupoegi ja sellega laastada riigile kuuluvaid mõisu seati sisse vakuraamatud. Talupoegadele anti õigus mõisniku peale kaevata. Kaubandus Väliskaubanduse sõlmedeks olid Tallinn ja Narva. Välja veeti vilja (85 % Tallinast veetavast kaubast) ja lina ning kanep (Narva kaudu). Veeti ka tökatit, planke, mastipuid vene kaupadest loomanahku
jagamisel tekkisid tülid. 16. saj. Kujunesid feodaalide õigused piiramatuteks. Adramaa-13. saj. Oli maakasutus ja maksustusühik ader ehk adramaa. See tähistas majandusühikut- normaaltalu, mille põllumaa harimiseks läks vaja üht atra. Sinna juurde kuulusid karjamaad, heinamaad, metsad ja kalastuskohad. Mitu adramaad oli talul niipalju kasutas ka küla ühismaid. 14-16 saj. Sai adramaa pinnaühikuks, lisaks eelnevatele tähendustele. 15. saj. Hakati maid ka adramaades mõõtma. Adramaid oli kahte tüüpi: taluadramaa(külvipind oli 24-36 riia vakamaa vahel{8-12 ha} ja suured adramaad(jagunesid 60 riia vakamaa suurusteks ja isandardramaadeks- poole suuremad kui suured ardamaad.). Need arvaestasi ainult põldu. Loomusekohad-kalastuskohad. Rannaäärsed kalamajad olid sisemaa talupoegade omad. 13. saj. Jagati kalastuskohad feodaalide ja neile kuuluvate külade vahel ära.
Vardja ja kupjaamet sulandusid lõpuks kokku. Oma sotsiaalselt seisundilt olid kupjad ja vardjad harilikult vabatalupojad, koormistest täielikult või osaliselt vabastatud. -Adramaa 13. sajandi algul hakkas ajalooallikates esinema maakasutus ja maksustusühik ader, mõtteline maakasutusühik. Tähistas majandusühikut, nö normaaltalu, mille põllumaa harimiseks oli tarvis üks ader. Näib, et alates 13. saj teisest poolest hakkas kujunema pindalaühikuks. Eesti alal levinud adramaid saab kokkuvõtlikult liigitada kahte rühma: taluadramaa ja suured adramaad. Talude adramaade arv määrati ligikaudse hindamise teel, lähtudes külvipinna suurusest. Kui talu majanduslik kandevõime tunduvalt langes, vähendati talu koormisi, mitte aga adramaade arvu. Läänikorra ja vasallkonna kujunemine Eestis XIIIXVI saj. Läänistus oli isanda ja vasalli isiklik suhe, mida tuli ühe osapoole vahetumisel üle kinnitada ehk lään tuli tagastada ja saada see siis uuesti läänistatud.
annaabi.ee 
