1) … - semioosil ja kommunikatsioonil võib olla endal roll selles, et mingeid evolutsioonilisi muutusi esile kutsuda 2) … - rõhuasetus indiviidikeskne, indiviidi olemisel teatud keskkonnas, tema kujunemisel võib olla teatud tagajärg tema hilisematele kompetentsidele 3) … - vaadetakse teiste loomade kommunikatsioonivõimekust kui midagi, mis on inimkeelele eeldanud 4) … - kommunikatsioonivõime on sarnane teistega paljude teiste adaptatsioonide reas, mil moel võib kommunikatsioonivõime olendile kasulik olla, teda aidata – iseloomustab klassikalist evolutsioonibioloogiat, mitmeid paralleele semiootikaga, aga ometi on siinne põhjuslik seos vastupidise suunaga – evolutsiooniprotsessi peetakse aluseks ja semiootilist kompetentsi kõrvalnähtuseks Semioos kui evolutsioonitegur Kommunikatsioonis alati teatud staatilisus, et äratundmine oleks võimalik, koodid
Teoreetiliselt on adaptatsioone (ja võimalik, et varajases evolutsioonis oli neid enam), mis on kasuks väga ulatuslikule osale elusloodusest - näiteks midagi valgu biosünteesi, replikatsiooni, põhiliste metaboolsete radade puhul. Küsimus, mida on viimastel aastatel taas üles tõstetud ja palju vaieldud: "mis siis on valiku ühikuks (märklauaks) ?". Vaadeldes mitmesuguseid adaptatsioone hierarhilises plaanis, on võimalik kujundada adekvaatse pildi adaptatsioonide sihtmärkide jaotumusest. LV on tinginud adaptatsioone, mis toovad kasu eluslooduse väga erinevatele organisatsioonilistele tasanditele. segeregatsiooniline hälbimine Mendeli seadused ei tööta sugugi alati ja kõikjal. Drosophila puhul on leitud, et on geene, mis järjekindlalt ei segregeeru Mendeli seaduste alusel, vaid mingi alleel on üleesindatud teise arvel. 50% asemel koguni näiteks 90%. Seda fenomeni kutsutakse meiotic drive - meiootiline muundur (MD)
valgud;kasvab mitkondrite mass (energia tootimine); suureneb sarkoplsamaatiline retiikulum ; sünteesitakse puhveromadustega valke 13. Kuidas vältida vastuolusid, mis tekivad dominandiprintsiibi rakendamisel treeninguprotsessis? Domineeriva süsteemi funktsiooni suurenemine toob seaduspäraselt endaga kaasa valgusünteesi aktiveerumise rakkudes, mis moodustavad antud süsteemi. Seega tuleks kasutada adaptatsioonide kombineerimist. 14. Miks on vaja tunda adaptatsiooniliste protsesside järjestikkust ja eriaegsust erinevate energiatootmismehhanismide arendamisel? Sest protsessid on risti vastukäiva iseloomuga ja seetõttu pärsiks arengut. Näiteks aeroobse võimekuse arendamine koos maksimaaljõu arenguga on ristivastukäiva iseloomuga. 15. Mis on nn jooksva adaptatsioonilise reservi sisu?
Sünökoloogia on ökoloogia haru, mis tegeleb liikidevaheliste suhetega ökosüsteemides, organismide mitmeliigiliste koosluste (ehk biotsönooside) ja nende dünaamikaga, liikide kooseksisteerimise mehhanismidega, koosluste keskkonnasuhetega. Ökofüsioloogia on bioloogias teadus organismide (või üldisemalt biosüsteemide) talitlustest seoses keskkonnatingimustega. Ta on ökoloogia ja füsioloogia piiriteadus. Ökofüsioloogia keskseks valdkonnaks on organismide adaptatsioonide uurimine. Taimeökoloogiahõlmab taimekoosluste ja taimeliikide ökoloogia uuringuid, käsitledes nende seoseid abiootilise keskkonnaga, samuti interaktsioone teiste organismidega erinevates ajamastaapides. Loomaökoloogia ehk zooökoloogia on teadus, mis uurib loomade (üksikisendite ja populatsioonide) ajalooliselt kujunenud vastastikuseid suhteid ja keskkonnaseoseid. Loomaökoloogia tähtsamad harud on toitumis- ja sigimisökoloogia.
annaabi.ee 
