Sententiae tõde on asja ja mõistmise ühtsus veritas est adaequatio rei et intellectus tõeline sõber on nagu teine mina verus amicus est quasi alter ego ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega tempora mutantur et nos muramur in illis puhas leht tabula rasa aja märk signum temporis nii kaob maailma hiilgus sie transit gloria mundi kui tahad rahu, valmistu sõjaks si vis pacem, bara bellum kui tahad olla armastatud, armasta si vis amari, ama hilja tulijatele kondid sero verientibus ossa ma tean, et ma midagi ei tea scio me nihil scire
tasandi. Inimene peab looma endas seesmise kooskõla ehk integratsiooni. Bioloogilise süsteemina on inimene väga hästi organiseeritud, mentaalsel tasemel veidi vähem (kuid seda võib parandada koolitamisega). Ent isiksusena, olevusena, kel on võime teadvustada oma mina, on ta üldiselt väga nõrgalt integreeritud, seega tunnetab ta end mitmete isiksuste kogumina (ei saa aru, miks teeb midagi vastu enda tahtmist). Adekvaatsuse printsiip ehk Adaequatio Ehk Suur Tõde inimese valmisolekust maailmaga hakkama saada. Adekvaatsus on inimese võime tunnetada ümbritsevat maailma. Oma viie meele abil suudame tajuda ainult madalaimat olemise tasandit, kuid nad ei suuda anda midagi rohkemat, kui ainult aistingulisi andmeid. Ja et neis andmetes mingit mõtet leida, vajame teist laadi oskusi ja võimeid, mida autor nimetab ,,intellektuaalseteks aistinguteks". Ilma nendeta oleks võimatu ära tunda vormi,
tõde teadmise omaduse, mitte aga näiteks selle asja, mille kohta teadmine on, omadusena. Samas on tõde siin teadmise niisugune omadus, mis ilmneb üksnes vahekorras teadmise objektiga. Teadmine iseenesest, väljaspool osutatud vahekorda, pole iseloomustatav ei tõese, ei väärana. Tõe määratlemine kooskõla kaudu läheb tagasi veel varasemasse aega – keskaega. Näiteks tolleaegse tõe-käsituse kohta sobiks Aquino Thomase klassikaliseks saanud määratlus – veritas est adaequatio rei et intellectus (tõde on asja ja intellekti võrdseksseadmine). Antud määratluse mõistmiseks tuleb aga teada, et mõiste intellekt tähistab siin eelkõige jumala kui maailma looja intellekti ning alles teises järjekorras inimese intellekti. Seega on antud määratluses väljendatud tõekäsituse kohaselt ka asjad ise, mitte enam üksnes inimteadmised asjade kohta, iseloomustatavad tõestena – seda juhul, kui asjad on kooskõlas jumala intellekti kätketud asjade loomise eeskujudega
· Anselm Canterbury'st · Üksnes Jumala juures langeb olemus ja olemine 1033-1109 kokku. · Teda nimetatakse "skolastika isaks". · Tõde · Ta on veendunud, et usk ise nõuab ja vajab · "Tõde on asja ja mõistuse kattumine (kooskõla) ratsionaalset seletust (fides quaerens intellectum). (veritas est adaequatio rei et intellectus)." · Samas on usk lähepunktiks ja usulausete sisu ei · Kurjuse probleem saa ühegi mõistuse põhjendusega ümber lükata. · Jumal lõi maailma täiuslikuna, selletõttu ei pärine · Kuid tõeline mõistus viib paratamatult usu tõdede kurjus ja pahed temast. juurde.
Olev rajaneb 2 printsiibil: 1)tõelisus (actus, akt); 2)võimalikkus (potentia, potents). Kõik olemasolev on olev, kui tal on võime olla ka mitte olev (=muutuv). Vorm on määratletus, mis määratleb mateeriat. Vorm ja mateeria on see, mille läbi olev on, mis ta on (olemus). Substants on vormi ja mateeria tervik. Olemine on see printsiip, mille läbi olev alles olev on. Transendentaaliad tõeline ja hea on seotud kahe oleva kattuvusega. Tõde on asja ja mõistuse kattumine (veritas est adaequatio rei et intellectus). Kõigi loodud asjade olemine ja olemus erineb. Üksnes Jumala juures langeb olemine ja olemus kokku. Jumala olemine on täiuslikkus - sellele lihtsusele pole midagi lisada ega ära võtta. 5 Jumala tõestust (lähtuvad kogemusest): 1)igasugune liikumine ja muutumine nõuab liikumapanijat - esimene liikumapanija, kes ise on liikumatu,
annaabi.ee 
