tihedalt seotud selle usundiga. Esimestel sajanditel hääbus heebrea keel kõnekeelena. See taaselustati 19. sajandil ning seda rikastati aramea keele usuelementide ja rahvusvaheliste sõnadega. Seda arenemiskuju nimetatakse irviidiks. KEELE ERIPÄRA Keeles puuduvad käänded. Aluse ja sihitise eristamiseks kasutatakse ainult sõnajärge ja eessõnu. Omastav kääne on asendatud semiidi keeltele omane status constructus (heebrea keeles `juurdelisamine'). Sellele vastandub status absolutus. Need kaks nüanssi asendavadki käändeid. Heebrea keeles on kaks sugu: meessugu ja naissugu. Abstraktsed nimisõnad on tavaliselt naissoost. Heebrea keeles on kolm arvu: ainsus, mitmus ja kaksus ehk duaal. Duaali kasutatakse heebrea keeles ainult paarisesemete puhul (näiteks silmad, käed). Mineviku moodustamisel ei ole peamine tähtsus tegusõna vormil. Kui räägitakse minevikust, siis tuleb lisada ajamäärus. Tegusõnadel eristatakse vaid lõpetatud ja lõpetamata aspekti
kui kunagiste "absoluutsete monarhide" oma, kuid nende kehtestatud riigikorda on tavaliselt nimetatud kas autoritaarseks või totalitaarseks (autokraatiaks). Tõeliselt absoluutset võimu pole aga olnud ühelgi valitsejal ja tõenäoliselt on see ka võimatu. 2 Absolutismi mõiste ja tekkimise põhjused Sõna "absolutism" tuleneb ladinakeelsest sõnast absolutus', mis tähendab 'piiramatu, täielik'; selle kreekakeelne vaste on despoteia (despootia, mis ei tähenda ainult hirmuvalitsust), mistõttu näiteks valgustatud absolutismi on nimetatud ka valgustatud despootiaks. Absolutism on selline valitsuskorraldus, mille korral kogu riigivõim (suveräänsus) kuulub ühele isikule või ühele riigiorganile. Näiteks võiks Inglise Parlamenti pärast Charles I hukkamist pidada peaaegu absoluutse võimu omajaks. Reaalsuses on
Samas on tegelikkuses mineviku monarhidest tunduvalt absoluutsemat võimu omanud mitmed 20. sajandi diktaatorid, kuid nende kehtestatud riigikorda on tavaliselt nimetatud kas autoritaarseks või totalitaarseks (autokraatiaks). Tõeliselt absoluutset võimu pole aga omanud ükski valitseja ning tõenäoliselt on see reaalsuses ka võimatu. Absolutismi mõiste ja selle tekkimise põhjused Sõna "absolutism" tuleneb ladinakeelsest sõnast absolutus', mis tähendab 'piiramatut, täielik'; selle kreekakeelne vaste on despoteia (despootia, mis ei tähenda ainult hirmuvalitsust), mistõttu näiteks valgustatud absolutismi on nimetatud ka valgustatud despootiaks. Absolutism on selline valitsuskorraldus, kus kogu riigivõim (suveräänsus) kuulub kas ühele isikule või riigiorganile (näiteks võiks Inglise Parlamenti pidada pärast Charles I hukkamist pidada peaaegu absoluutse võimu omajaks). Reaalsuses on absolutistlikuks riigikorralduseks
käitumises ning põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumustel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel. 5 Moraali teoriad Arusaama, et moraal on suhteline, nimetatakse relativismiks (ld relativus 'suhteline'). Vastupidist seisukohta, et olemas ikkagi n-ö ainuõige moraal, nimetatakse absolutismiks (ld absolutus 'sõltumatu'). Nii ühe kui teise vaate korral tekib ikkagi juba mainitud küsimus: mis teeb käitumise moraalses mõttes positiivseks või negatiivseks? Filosoofia ajaloos on nimetatud teema üle arutlemine viinud kolme tüüpi teooriate tekkimisele. 1.4 Utilitarism Utilitarismi rajaja oli Inglise filosoof ja ühiskonnteoreetik Jeremy Bentham (1748-1832). Benthami arvates määravad seega teo moraalse väärtuse teo tulemusel saadavad naudingud või kannatused (ebameeldivused)
teoreetiliselt tõestada. Kohuse mõiste põhineb vabadusel. Inimene vabaduse kandjana on asi iseeneses; · hinge surematust Õiglustunne püsib hinge surematusel; · usku Jumalasse Jumala olemasolul põhineb usk oma kõlbelisse jõudu. Inimeseks olemine tähendab vabadust. Moraalne relativism ja absolutism Moraalse absolutismi (ld absolutus tingimatu, sõltumatu) järgi eksisteerivad absoluutsed universaalsed standardid, millega tegevuse moraalsust hinnata. Mineviku ühiskondades oli ülekaalus moraalne absolutism. Deontoloogiline eetika Moraalse relativismi (ld relativus suhteline) järgi teo moraalsus või ebamoraalsus ei ole sisemiselt determineeritud, vaid sõltub eesmärkidest, olukorrast, tulemustest jms. Teleoloogiline eetika
annaabi.ee 
