levima, eriti Prantsusmaa lõunaosas. Kalviniste hakati Prantsusmaal nimetama hugenottideks. Prantsuse protestantluse eripäraks oli see, et kõrvuti usuliste kalvinistidega tekkisid ka poliitilised hugenotid. Tuumiku moodustasid Lõuna-Prantsusmaa aadel. Lõuna- Prantsusmaa hugenottide poliitilisteks juhtideks olid valitseva Valois dünastia kõrvalliini esindaja Navarra kuningas Antoine de Boubon, tema järglane poeg Henri, prints Louis de Conde ja neile lisaks admiral Gaspard de Coligny. Absolutismivastase feodaalse opositsiooni teise tiiva moodustas Kirde- ja Kesk-Prantsusmaa feodaalaristokraatia, mida juhtis perekond Guise. Mõlemad poliitilised rühmitused olid opositsioonis tugevneva kuningavõimuga, kuid omavahel veelgi teravamalt vaenujalal. 16. sajandi keskpaigaks oli hugenotte umbes 400 000. Usulistest erinevustest arenev vaen valmistas ette ususõdade puhkemist. 1559.a. lõppesid Itaalia sõjad ning Prantsusmaal koondus tähelepanu siseprobleemidele. 1560.a
Calvini õpetust kasutasid nad vaid poliitilistel eesmärkidel. Absolutismile pürgiv kuningavõim asus Lõuna-Prantsusmaa aadli ja linnade vabadusi kärpima. Lõuna aadlit tõmbas kalvinismi poole väljavaade laiendada oma feodaalvaldusi pärast kirikumaade sekulariseerimist. Linnu aga häiris lisaks vabaduse kahanemisele ka Pariisi üha tugevam domineerimine. Kirde- ja Kesk- Prantsusmaa feodaalaristokraatia moodustas absolutismivastase feodaalse opositsiooni teise tiiva, kes üritas säilitada oma vanu õigusi monarhia ja kuningat toetava teenistusaadli vastu. Selle rühmituse ideoloogiaks oli katoliiklus ja seda juhtis perekond Guise eesotsas kuningliku armee ülemjuhataja François de Guise'i ja tema venna kardinal Charles de Guise'iga. 16. sajandi keskpaigaks oli hugenottide arv Prantsusmaal kasvanud umbes 400 000 ja nende kogudusi oli umbes 2000. Kõrgeim kiriklik võim kuulus sinodile, mille liikmeskonna
ajendas neid kalvinismi poole pöörduma. Löuna-Prantsusmaa hugenottide poliitilised juhid olid valitseva Valois' dünastia körvalliini esindajad Navarra kuningas Antoine de Bourbon, tema järglane troonil Henri, prints Louis de Conde ja lissaks neile admiral Gaspard de Coligny, kes oli vahetanud katoliikluse kalvinismi vastu ideelisel pöhjusel. Absolutismivastase feodaalse opositsiooni teise tiiva moodustas Kirde- ja Kesk- Prantsusmaa feodaalaristokraadid, perekond Guise eesotsas kuningliku armee ülemjuhataja Francois de Guise'i ja tema venna kardinal Charles de Guise'iga. Mölemad ollid vastu kunigavöimule, kuid veel suremad rivaalid olid nad iseendale, kumbki soovis haarata riigis vöimu enda kätte. Hugenotte tekkis aina juurede ning 16. saj keskpaigaks oli nende kogudsi 2000. Köirgeim kiriklik vöim kuulus sinodile, mille liikmeskonna valisid
Usuliste kalvinistide kõrvale tekkisid poliitilised hugenotid esindasid feodaalseid ringkondi, keda liitis vastuseis kujunevale absolutismile. Tuumik: Lõuna-Prantsusmaa aadelkond, neil oli väljavaade laiendada oma feodaalvaldusi pärast kirikumaade sekulariseerimist. · Hugenottide juhid olid valitseva Valois' dünastia kõrvalliini esindajad Navarra kuningas Antoine de Bourbon, poeg henri, prints Louis de Condé, admiral Gaspard de Coligny. · Absolutismivastase feodaalse opositsiooni teise tiiva moodustas Kirde- ja Kesk- Prantsusmaa feodaalaristokraatia kasutati ideoloogiana katoliiklust, mis pidi põhjendama traditsiooniliste suhete säilitamist juhtis perekond Guise, eesotsas armee ülemjuhataja Francois de Guise'i ja tema vend Charles de Guise. Rühmitused olid opositsioonis tugevneva kuningavõimuga, veel teravam oli vaenujalg omavahel vaenujalal.
feodalismi igandeid. Kaotati valgete orjus, kuid Lõunas säilis neegrite orjus ja orjapidajate istandused suurenesid. 2.2. 1776.a. Iseseisvusdeklaratsioon Esialgselt Thomas Jeffersoni koostatud, muudatused Benjamin Franklini ja John Adamsi poolt see versioon esitati 5-liikmelise komitee poolt Kongressile. Kongress tegi mõned muudatused, kuid üldjoontes säilus dokument Jeffersoni esitatud kujul. Absolutismivastase suunitlusega, kuulutas inimese õigust elule, vabadusele, võrdsusele ja õnne taotlemisele ning rahva suveräänsust. Lõuna orjapidajate survel jäi I-st välja orjust tauniv punkt. 2.2.1. Deklaratsiooni struktuur Koosneb viiest osast: sissejuhatus, preambula, põhiosa, mis jaguneb kaheks ja kokkuvõte. Sissejuhatus sätestab, et dokument deklareerib põhjused, miks Ameerika kolooniate lahkumine Briti impeeriumist vajalikuks on osutunud. Preambulas on toodud printsiibid, mida enamik 18
annaabi.ee 
