Ameerika Ühendriigid *** 8. KLASS Riigikord Riigikorraks presidentaalne liitriik Riigi juhiks on President (19.sajamdil Abraham Lincoln) Eraldusid lõuna- ja põhjaosariigid. Sisepoliitika 19.saj keskel sisepoliitiline kriis – orjanduse küsimus Orjapidajate ja abolitsionistide e. orjusevastaste vastasseis 1860.a valiti presidendiks Abraham Lincoln – orjuse kaotamist pooldava Vabariikliku Partei kandidaat Lõunaosariigid eraldusid unioonist ja moodustasid uue riigi Ameerika Osariikide Koföderatsiooni Vastuolud viisid kodusõjani Algul oli edu lõunaosariikide poolel ( sõda käis nende aladel) NEEGERORJAD PUUVILLAISTANDUSES TÖÖTAMAS. Sisepoliitika 1865. a kaotati lõplikult orjus ühendriikides
LÕUNA (orjanduslik) Istandused, kasvatati puuvilla KASUTATI ORJE 1850. kasvatati lõunaosariikides 80% kogu maailma puuvillast Ühe kultuuri kasvatus muutis maa kõlbmatuks Pooldati vabakaubandust Euroopaga 5. Sisepoliitilise kriisi kujunemine võitlusest orjuse ümber: abolitsionistid ja nende tegevus, vabariiklaste ja demokraatide suhtumine orjusesse. 1808- keelati orjade sissevedu USA-sse Abolitsionism – liikumine, mis nõudis orjuse kaotamist Abolitsionistide tegevus: Friisoilerite tegevus Asutasid ühinguid ja ajalehti Neegerorjade põgenemise organiseerimine 6. Kodusõda 1861-1865: setsessiooni ajend, sõja algus, osapooled, Põhja võidu põhjused sh Lincolni reformid orjuse ja maaharimise küsimuses. Setsessiooni ajend – Abraham Lincolni astumin presidendi ametikohale 1861 Sõja ajend – 14. aprill 1861 tulistati Lõuna-Carolinas, sadamas föderaalvägesid Unioon (Põhi) Konföderatsioon (Lõuna)
Põhjas levis üha enam orjusevastane hoiak. Kujunes friisoilerite liikumine, mis võitles orjuse levimise vastu USA läänealadele. 1830,aastatel elavnes abolitsionistlik liikumine, mille eesmärgiks oli orjuse kaotamine. Üheks võitlemise viisiks sai orjade põgenemise organiseerimine lõunast vabadesse osariikidesse. Selleks loodi maa-aluse raudteena tuntud salateede süsteem, mis aitas vabadusse üle 40 000 orja. Hoolimata abolitsionistide aktiivsest tegevusest, ei levinud orjusevastane hoiak ühiskonnas eriti.
Sõda Uniooni e Põhja ja Konföderatsiooni e Lõuna vahel. Sõja peamised põhjused: orjanduse probleem Lõuna majanduslik mahajäämus ja hirm oma eriseisundit kaotada mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalsed erinevused Tugevnes orjapidajate positsioon ühiskonnas Võeti vastu seadus, mis lubas pagenud orje jälitada ka vabades osariikides Orjanduse küsimus anti otsustada osariigi pädevusse KODUSÕJA ALGUS 19. saj keskel sisepoliitiline kriis orjanduse küsimus Orjapidajate ja abolitsionistide e. orjusevastaste vastasseis 1860. a valiti presidendiks Abraham Lincoln orjuse kaotamist pooldava Vabariikliku Partei kandidaat Lõunaosariigid eraldusid ja moodustasid uue riigi Ameerika Osariikide Konföderatsiooni Vastuolud viisid kodusõjani Algul oli edu lõunaosariikide poolel (sõda käis nende aladel) LINCOLNI REFORMID JA KODUSÕJA LÕPP Konföderatsiooni osariikides kaotati orjus 1863. Seadustati mustanahaliste värbamine föderaalvägedesse. 1862
järjest enam hakkas see teravdama põhja- ja lõunaosariikide suhteid Lõunas peeti orjust enesestmõistetavaks Põhjas seevastu kujunes isegi friisoilerite liikumine, mis nõudis, et orjust ei laiendataks läänealadele, kus polnud veel osariike asutatud 1830.aastatel elavnes abolitsionistlik liikumine, mille eesmärk oli orjapidamine kaotada Organiseeriti neegerorjade põgenemisi Lõunast orjusevabadesse põhjaosariikidesse (loodi keeruline maa-aluse raudteena salateede süsteem) Abolitsionistide aktiivsest tegevusest hoolimata ei muutunud orjusevastane hoiak ühiskonnas siiski valdavaks Abraham Lincoln ja setsessioon 19.saj keskpaigaks olid Ühendriigid jõudnud sügavasse sisepoliitilisse kriisi, keskmeks endiselt orjanduse küsimus 1852.a ilmus Harriet Beecher-Stowe' romaan "Onu Tomi onnike", mis iseloomustas tabavalt vaba ja orjandusliku ühiskonna vastuolisid ja mis aitas kaasa orjusevastase hoiaku levikule
paranemisvõimetuid (paranemistahtetuid) subjekte. Vastukaaluna riigi tugevale sekkumisele on aga Euroopas levinud nn' "nõrga" ehk inimesekeskse riigi ideoloogia, millel tuleb üha enam taastada inimeste loomulikke omavahelisi suhteid ning nendel põhinevat sotsiaalset kontrolli. Riik oma vahelesegamisega jätab inimestevahelised konfliktid ja probleemid sageli lahendamata. Just tingimustes, kus riigipoolne vägivald viiakse miinimumini, saab abolitsionistide arvates avalduda inimeste tegelik olemus ja normaalne interaktsioon. Inimese elu kui suurima hüve võtmist ka kurjategijalt peetakse vastuvõetamatuks riigipoolseks vägivallaks. Nagu näeme, kehtivad praegu Euroopas reeglid, mis ei luba surmanuhtlust kasutada. Leida sellisele suhtumisele ühest eetilis-filosoofilist põhjendust polegi nii lihtne. Siinkohal on huvitav märkida, et juba möödunud sajandil on püütud ka Piiblist leida [1843] argumente surmanuhtluse poolt või vastu
annaabi.ee 
