HIV (AIDS) HIV-tõbi on organismi üldhaigestumus, mis kujuneb pärast HIV-i ehk inimese immuunpuudulikkuse viiruse sattumist verre. Pärast nakatumist kulub selleks 10-12 aastat, vahel ka tunduvalt vähem aega. AIDS ehk omandatud immuunpuudulikkuse sündroom on HIV-tõve lõppstaadium, mil organismi immuunsüsteem ja sellest sõltuv vastupanuvõime on lõplikult välja kurnatud. Selline seisund kujuneb välja pärast seda, kui inimesele põhilist kaitset pakkuvate T-abistajarakkude ehk erilisi CD4 retseptoreidomavate T-lümfotsüütide arv veres on langenud alla 200 mm3-s (tervel inimesel on neid 1000-1500 mm3-s). Pärast seda võib iga organismi sattunud haigust tekitav mikroorganism esile kutsuda väga raske kuluga nakkushaiguse või võivad tekkida pahaloomulised kasvajad. AIDS-i olemasolu selgus 1981. aastal, mil teatati ebaselge päritoluga immuunpuudulikkuse levikust Los Angelese homoseksuaalsete meeste hulgas. Mõne aja pärast ilmus teateid selle
mediaatoriteks. Nad moodustavad umbes 10 20% perifeerse vere lümfotsüütidest ja neid esineb ka luuüdis, lümfisõlmedes, põrnas, tonsillides ja seedetrakti lümfaatilises koes. B lümfotsüüte jaotatakse plasmarakkudeks ja B mälurakkudeks, viimased on spetsiifilised antigeenide retseptorid. B lümfotsüüdid sekreteerivad immuunglobuliine, peamiselt IgM ja IgG. Enamikul juhtudest vajavad B lümfotsüüdid spetsiifiliselt aktiveeritud T abistajarakkude abil, mis produtseerivad B rakkude teovõimet tõstavat faktorit. Loomulikud killerid (NK) ehk nullrakud on suured lümfotsüüdid. Nad suudavad ilma eelneva sensibilisatsioonita lüüsida viirusest nakatanud ja kasvajarakke. Joonis 2. Lümfotsüüt. http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/1006684 ( 08. 01. 2011) LEUKOTSÜÜTIDE FUNKTSIOONIHÄIRED Leukotsütoosi üldtunnustatud kriteeriumiks on leukotsüütide arvu suurenemine veres üle 10 x 109 raku/l
2 sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid, mis tagab kiire immunoloogilise vastuse. B-lümfotsüüte on umbes 15% kogu lümfotsüütide üldarvust. B-lümfotsüüte jaotatakse: Plasmarakud B-mälurakud B-lümfotsüüdid on spetsiifilised antigeenide retseptorid. B-lümfotsüüdid sekreteerivad immuunglobuliine. Enamikul juhtudest vajavad B-lümfotsüüdid spetsiifiliselt aktiveeritud T-abistajarakkude abi, mis produtseerivad B-rakkude teovõimet tõstvat faktorit. Trombotsüüdid. Vereliistakuid on liitris veres 2,5...3*10 astmes 11, need on tuumata väiksed moodustised, mis sisaldavad verehüübimiseks olulisi trombotsüütide faktoreid ning veresooni ahendavat ainet serotoniini, samuti noradrenaliini, adrenaliini, histamiini). 2. Vere hulk ja koostis, selle ealised iseärasused lastel. Inimese kehamassist moodustab veri 6-8%, seega on 70 kg kaaluva täiskasvanud inimese
immuunreaktsioonie T-mälurakud-jäävad lümfisõlmedesse aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väikesel hulgal antikehasid. Sama patogeense faktori sattumisel organismi valmib suurel hulgal T.rakkusid,mis tagavad kiire immunoloogilise vastuse. B-lümfotsüüte umbes 15% lümfotsüütide üldarvust. Jaotatakse plasmarakkudeks ja B- mälurakkudeks (antigeenide retseptorid) B-lümfotsüüdid sekreteerivad immuunglobuliine. Enamasti vajavad T-abistajarakkude abi. Trombotsüüdid- Vereliistakuid liitris 2,5-3*1011 Tuumata. Sisaldavad vere hüübimiseks olulist trombotüütide faktorit (fosfolipiide) ja veresooni ahendavat ainet serotoniini, samuti adrenaliini, noradrenaliini, histamiini jne. 9. Vere hüübimise füsioloogia. Vigastuse tagajärjel vabanevad trombotsüütidest vasokonstriktoorsed ained, mis ahendavad vigastuse kohal veresooni. Trombotsüüdid kleepuvad kokku ja liibuvad vigastatud kohale.
annaabi.ee 
