07.2003. Selle aja jooksul täideti abiministri ametikohti kaheksal korral. Viimane abiminister lõpetas oma töö 19.06.2008. Eelnõu algatajad leidsid, et sisuline vajadus sellise ametikoha järgi puudus. Samuti oli ebaselge ametikohaga kaasnev poliitiline vastutus. Eelnõu algatajad asusid seisukohale, et ministri nõuniku tööd tegeva töötaja nimetamine abiministriks ei olnud korrektne. Lisaks eelnevale leiti et abiministri institutsioon hägustas ministeeriumi käsuliine. Abiministrid olid esitanud ministritest erinevaid seisukohti Riigikogu komisjonides. Abiministri ametikohta polnud Eestis täidetud ka enam kui kolm aastat. Vastavalt seaduse eelnõu 654 SE seletuskirjale reguleeriti muudatusega Vabariigi Valitsuse koosseisu kujundamist. Lisaks antakse Vabariigi Valitsusele ja peaministrile võimalus anda korraldusi elektroonilises vormis. Sätestatakse, et riigivara osas saab riiki esindava ministri täpsustada peaminister korraldusega. Eelnõu koostajate sõnul
Riigisekretär juhib kõrgemate riigiametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni tööd ning annab valitsusele arvamuse ministeeriumi kantsleri ametisse nimetamisel ja ametist vabastamisel. Riigisekretär hoiab riigipitsatit ja protokollib selle kasutamist. Riigisek-retäriks võib olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik. Riigi- kantselei juhina on riigisekretäril samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel. Ministeeriumid, kantslerid, ministrid, abiministrid. Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on Eestis 11 ministeeriumi ja koos peaministri, regionaalministri ning nn portfellita ministriga kokku kõige rohkem 15 ministrit. Kõik täidesaatva võimu valdkonnad on jaotatud ministeeriumide valitsemisaladesse. Minister kannab vastutust parlamendi ees, st peab vastama arupärimistele ja küsimustele, osalema Valitsuse ülesandel seaduseelnõude menetlemisel ja muude küsimuste arutelul ning esindama Eestit oma pädevuse piires
otsuste elluviimine ministeeriumide kaudu. Valitsus on moodustatud Storting'i liikmetest ja seda juhib peaminister. Formaalselt on aga kuningas see, kes palub enamusparteil moodustada valitsus või elujõuline koalitsioon. Valitsuses omavad tavapäraselt kõrgeimat staatust peaminister, välisminister ja rahandusminister. Norrat iseloomustab nn ministrivalitsus minister on oma ministeeriumi poliitiline juht. Talle kõige lähemal on poliitiliselt määratud riigisekretärid, abiministrid ja poliitilised nõunikud. Ministeeriumite struktuur on hierarhiline. Norras koosneb tavaline kohtusüsteem ülemkohtust, ülemkohtu esmasest apellatsioonikomisjonist, apellatsioonikohtutest, ringkonnakohtutest ja lepituskohtutest; samuti on olemas mõned erikohtud. Norra on jagatud 6 territoriaalseks kohturingkonnaks ja 15 justiitsringkonnaks. Kohtuvõimu osalus poliitikas väljendub
ja katkestama ühenduse ka teda esitanud poliitise ringkonnaga, et erapooletumalt valitsusasju ajada. Ministrid võivad Lääne-Euroopa riikides moodustada (rekruteerida) enda juurde üsna arvukalt esindusi (edustusi), millede ülesandeks on tagada ministri sidet igasuguste asutuste ning oma valimisringkonnaga. Eeskätt Prantsusmaal on sellised sekretariaadid saanud üsna arvestatava võimupädevuse. Hierarhias järgmine tasand on juniorministrid või abiministrid või aseministrid, seejärel riigisekretärid (+abi- või asesekretärid). Nende süsteem on väga erinev - nt Hispaanias moodustavad riigisekretärid tasandisiseselt koguni kolm erineva pädevusega alltasandit. Riigisekretärid loetakse teoorias põhimõtteliselt valitsuse laia koosseisu hulka. Kitsas tähenduses on valitsuse koosseisus üksnes need liikmed, keda vastava riigi põhiseadus või seadus sätestab selge sõnaga (expressis verbis) - reeglina ministrite kabinet. P.5. TÖÖKORD
annaabi.ee 
