Välimus Õied asuvad väheseõielises kännases. Õieraod on pikad, lidus karvadega. Vili valminult helepunane, meeldivalt lõhnav ja maitsev. Taimel on kolmetised liitlehed. Lehed on hambulise serva ja lidus karvadega, pealt tumerohelised, alt sinakad. Ülemised varrelehed harilikult hambulised lihtlehed. Vars püstine või tõusev. Risoom on lühike, horisontaalne või viltune, tihedalt kaetud vanade lehtede ja abilehtede jäänustega. Rohkete lisajuurtega. Koht ökosüsteemis Metsmaasikas kasvab sega- ja lehtmetsades, raiesmikel, rohtunud nõlvadel, põõsastikes, kraavi- ja teepervedel sagedamini puisniidul, loometsas ja -niidul, laanemetsas. Eelistab poolvarju. Ei taha liiga märga või liivast pinnast. Taimi tolmeldavad putukad. Marjad on söögiks mitmetele loomadele, kes levitavad ka seemneid, kuid ka nälkjatele. Kasutamine
Perekond ristik Ristikheninad ehk härjapead on liblikõieliste sugukonda kuuluv umbes 300-liigiline taimeperekond. Tema ladina keelne nimetus on Trifolium. Ristikhein on levinud peamiselt Vana-maailma parasvöötmes ning lähistroopilistel aladel. Ristikud on enamikus madalad, mõnikord roomava varrega, 1-aastased ja püsiktaimed kolmetiste lehtedega lehtede ehk abilehtede ja väikeste valgete, kollaste või punaste liblikõitega. Eestus kasvab looduslikult umbes 11 ristikuliiki. Ristikute hulka kuulub rida väärtuslikke kultuurtaimi, näiteks põld- ehk punaneristikhein(Trifolium pratense) ja rootsi ristik(Trifolium hybridum). Peale nende esivenda Eestis järgmised pärismaised liigid: peamiselt saarte kuivades metsades kasvab alpi ristik(Trifolium alpestre). Saarte aasadel ja loopealseil leidub lamavat ristikeina(Trifolium procumbenos)
Neist mitmed on üsna omapärase kuju ja huvitavate võimetega. Kõige tavalisem nähtus on lehepinna vähenemine, mille tagajärjel real juhtudel on lehed täielikult kadunud. Näitena võib siin tuua dzuzguuni - liivakõrbes elunevate põõsaste tüüpilist esindajat. Teistel kõrbeasukatel on lehed muundunud asteldeks. Eriti hästi avaldub see liivaakaatsial. Selle taime lehevars, millel asub mõni paar lahekesi, on naasklikujuline ja alusel kahe teravikuga, mis arenevad abilehtede asemel. Algul kannab selline lehevars ka lehti, hiljem langevad need aga ära ja taim elab kõige palavama aastaaja üle lehtedeta. Liivakõrbe põõsastel ja mõnedel sügavamast, niiskemast liivakihist vett ammutavatel rohttaimedel on pikad juured, mis teataval sügavusel on asetunud horisontaalselt, andes hulgaliselt harusid. Teisiti käituvad küllalt arvukad kevadtaimed, mis asustavad liivakõrbeid. Kogu nende arenemine on kohanenud kevadega, kui liiva ülakihis on mõnesugune
hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad – tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina asetseva tolmukatega, mille arv on 2, 4 või enam korda kroonlehtede arvust suurem. Rohtsete roosiõieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei esine söödataimi, kuid mürgiseid taimi on väga harva. Roosiõieliste sugukond jaotatakse õite ja viljade ehituse iseärasuste järgi neljaks alamsugukonnaks:
Liua-, kausi- või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina asetseva tolmukatega, mille arv on 2, 4 või enam korda kroonlehtede arvust suurem. Rohtsete roosiõieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei esine söödataimi, kuid mürgiseid taimi on väga harva. Roosiõieliste sugukond jaotatakse õite ja viljade ehituse iseärasuste järgi neljaks
Liua-, kausi- või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina asetseva tolmukatega, mille arv on 2, 4 või enam korda kroonlehtede arvust suurem. Rohtsete roosiõieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei esine söödataimi, kuid mürgiseid taimi on väga harva. Roosiõieliste sugukond jaotatakse õite ja viljade ehituse iseärasuste järgi neljaks
annaabi.ee 
