pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele). Kõike seda saatis kaasitajate e pulmalaulikute laul. Meelelahutuseks tehti nalja, tantsiti ja mängiti mänge.Pulma kutsuti peamiselt sugulasi. Kutsumata külalisi nimetati lapulisteks. Mõningaid pulmakombeid on üritatud nüüdisajal elustada. Kosjad Kosjad eelnesid pulmadele. Kosjakombestik kujunes välja 19.sajandi alguseks. Pärast noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse mõrsja jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Üsna tihti tehti otsus vanemate poolt. Vanematele vasturääkimist ei tulnud tavaliselt mõttessegi. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma
Poisist sai aga mees ja tüdrukust naine alles peale leeriskäimist. Leer viis kokku omaealised poisid-tüdrukud ning tutvustas neid kogu kihelkonnarahvale. Pärast leeri võisid tütarlapsed kanda naisteehteid ning poisid hakkasid tegema meestetöid ning sulastena saama meestepalka. Samuti võisid mõlemad osa võtta täiskasvanute meelelahutustest. Pulmaeelsed ettevalmistused Kosjad Kosjad eelnesid pulmadele. Peale noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Pruudile määrati kindlaks ka eelistatavad nõuded, väga oluline oli tulevase kaasa töökus. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma. Kui kosjad võeti vastu, siis sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud pudeli.
peetud missat läksid begiinid tagasi oma majadesse, kus nad töötasid hääletult ja palvetades. Igas majas luges kaks selleks ülesandeks kõige paslikumat naist kordamööda kõva häälega psalme ja Ave Mariat. Õhtul läksid nad taas hetkepalvusele oma kirikusse. Genti begiiniühistu meenutab kaudselt klassikalist naistemaja. Noored naised elasid ja töötasid koos, elatades ennast villa ja rõivaste puhastamisest. Soov oli, et nad võiksid ära minna, kui jõudsid abieluikka. Naisühistud võisid olla vägagi erinevad. Nende töö oli seotud linna tekstiilitootmisega. Pestavad riided ja vill tuli linna käest. Begiinide töö ei nõudnud teab mis oskusi ega toonud ka kuigivõrd sisse. Ei mainita ka, et begiinid oleksid teinud rõivaste valmistamisse puutuvaid töid nagu näiteks õmblemine. Eriline on see, et isegi ketramist ei mainita. On siiski tõenäoline, et begiinid ketrasid oma pestud villa. Niisiis
hakkasid tegema meestetöid ning sulastena saama meestepalka. Samuti võisid mõlemad osa võtta täiskasvanute meelelahutustest. Poiste ja tütarlaste omavaheline läbikäimine võttis täiesti uue pöörde noormeestel oli õigus käia öösiti küla peal ning neiud võisid "ehalisi" vastu võtta. Lubatuks said ka ühismagamised tule ääres ja pulmadel. Kosjad eelnesid pulmadele. Kosja peategelane oli isamees. Selleks oli tavaliselt mõni hea mokamees. Peale noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Pruudile määrati kindlaks ka eelistatavad nõuded, väga oluline oli tulevase kaasa töökus. Isamehe ülesandeks oli kosjade ettevalmistus ja tseremoonia ettevalmistamine. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, mis võis kesta kuni järgmise hommikuni, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma
annaabi.ee 
