kompetentsitunnet, kohusetunnet, vajadust midagi saavutada ja organiseerimist (McCrae 1991). MEETOD Valim koostati 446st heteroseksuaalsest Kanada prantslaste paarist. Partnerid olid koos elanud keskmiselt 9 aastat (SD = 9,18), lühim aeg 6 kuud ja pikim 49 aastat. Nad olid kas vabaabielus (52%) või ametlikult abielus (48%). Paaride laste arv kõikus lastetusest kuni üheksa lapseni, keskmiselt oli paaridel üks laps (SD = 1,32). Naiste vanus kõikust 17st kuni 70-aastasteni, keskmine vanus oli 34 (SD = 9,56). Meeste vanus varieerus 19st kuni 70- aastasteni, keskmine oli 37 (SD = 10,01). Naiste aastane sissetulek kõikus Kanada dollarites mitte millestki kui 95,000 (SD = 15 129). Meeste aastane sissetulek varieerus mitte millestki kuni 150 000ni, keskmine oli 36 000 (SD = 21 679). Naiste keskmine haridustase oli 15 aastat (SD = 31,4), vähim neist oli 5 ja pikim 25 aastat. Meeste puhul oli keskmine haridustase 15
lihtsalt niisama. Niisiis püstitas Duff endale ülesandeks teha sarnane uurimus Melbourne'i noorte pidutsejate seas. Oma töös kasutas Duff kvantitatiivset meetodit, nimelt küsitlust ankeetide abil. Tema ise ja ta tiim käisid Melbourne'i pidutsemispaikades ning palusid sealsetel viibijatel nendega eraldatud ruumi kaasa tulla ja vastata küsimustele. Kokku vastas 370 inimest, kellest 209 olid mehed ja 170 olid naised. Vanuseline valim varieerus 18-44 aastasteni, keskmiseks vanuseks arvutati umbkaudu 23 aastat. Katsealuseid valiti põhimõtteliselt täiesti suvalises järjekorras, jäeti välja vaid need, kes olid silmnähtavalt alkoholi või mõne muu aine mõju all. Küsitlusele vastamise ,,auhinnaks" pakuti kuponge, millega sai antud kohast tasuta vett või mõnda karastusjooki. Duffi sõnul toimis taoline süsteem üsna hästi ning küsitletavad olid meeleldi nõus vastama. Antud meetod osutus valituks,
Samal päeval, peale kooli omaniku lahkumist, ütles Jane mrs Reedile kõik, mis ta temast arvas. Kooli sõitis Jane üksina postitõllaga. Lowoodi varjupaik ehk vaestekool Kõikidel lastel, kes selles koolis õppisid olid kas üks või mõlemad vanemad surnud. Omaksed maksid nende ülalpidamise eest 15 naela aastas, ülejäänu maksid helded leedid ja džentelmenid. Lowoodi koolis õppisid ainult tüdrukud. Õpilased: Umbes 80 tüdrukut vanuses alates 9 kuni 20-aastasteni, vähesed näisid terved, paljud köhisid. Riietuse õmblesid tüdrukud ise: vanamoeline pruun kõrge rüüsidega kaunistatud kaelusega villane vormikreit, ja pikk linane põll või väike linane kott, mida kanti küljel, jalas kanti villaseid sukki ja musti vaskpannaldega kingi. Õues minnes pandi pähe värvilistest kalingurist paeltega jämedakoeline õlgkübar ja seöga hall friisriidest mantel. Oli 4 klassi. Klassivanemad korraldasid õpikute korjamist ja toidu kandmist.
Vabadussõja lõpus tegutsesid jätkuvalt vabatahtlikus printsiibil Kalevlaste malev, Kuperjanovi pataljon, Skautspolk ja Sakalaste malev. Oluline oli ka see, et laienes mobilisatsioon. Kui 1. dets väljakuulutatud mobilisatsioon puudutas 21-24-aastastele, siis dets jooksul laiendati seda kuni 28. eluaastani. 1919. aasta kevad-talvel hakkas langema ka vanuse alampiir - järkjärgult laienes mobilisatsioon 18-aastasteni, mai kuus anti ka luba kasutada 17-aastasi, aga seda praktikas ei kasutatud. Nõuti kõikidelt taluomanikelt, et nad esitaks valitsustele elanike nimekirjad, asutati välikohtud võitlemiseks deserteerimise vastu. Valitsuse autoriteet tasapisi tugevnes ja see vähenes deserteerumist. Maa lubamine oli oluline selles mõttes, et ta võttis aluse enamlaste propagandalt. Iseseisvuse vastane suhtumine oli põhjuseks, miks enamus inimestest enamlastele selja pöörasid. Lisaks enamlaste
annaabi.ee 
