teistel inimestel leida tee pimedast ning süngest maailmast, mida juhtis tume isand, valguse riiki, mida nad uskusid olevat inimkonna alus ja viimne lõpp. Kui katari täiuslikud tõotasid elada askeetlikku, lihtsalt elu, siis katari usklikud ei pidanud vastu võtma sama elustiili. Katari usklikud pidid hoiduma söömast liha ja piimatooteid ning tapmisest. Kaheteistkümnenda sajandi lõpus oli katarism populaarne usk ning Languedoci regioonis oli palju aadliperekondi, kes pidasid ennast katari usklikeks samal ajal juues alkoholi, liha süües ja normaalset keskaegset elu elades- mis oli vastuolus täiuslike elustiiliga, keda nad austasid. Paljud usklikud võtsid vastu consolamentumi surma läheduses. Nad viisid selle rituaali läbi siis kui täiuslikelt nõutavaid raskeid eeskujulikkuse kohustusi oli jäänud kanda vähest aega. Mõned, kes läbisid rituaali oma surivoodil, eemaldusid söögist ja joogist et kiirendada surma saabumist
Hupel püüdis hoolitseda pastorileskede saatuse kergendamise eest. Lasi tartusse ja Viljandisse rajade pastorileskede toetuskassad. Need olid olemas ka Tallinnas ja Pärnus. Enne Paidesse lahkumist 1805. aastal andis kooli üle oma järeltulijale Temlerile. Hupeli sõpruskond ja seltsielu Põltsamaal Hupel pidas seltsielu etendamist korraliku pastori kohuseks. Ta asutas 1770. aastate algul lugemisseltsi. Ta külastas sageli übruskonna aadliperekondi, kellega oli sõprussidemetes. 1782. aastal talvel külastas Põltsamaad tuntud saksa portreemaalija Joseph Friedrich August Darbès, kes maalis Hupelist portree, mis kujutab teda neljakümne viiendal eluaastal. Hupeli lähedane sõber oli Rutikvere mõisnik Otto Friedrich von Pistohlkors, kellega tal oli tihe kirjavahetus. O. F. v. Pistohlkors oli Hupeli topogrrafia ja ajakirja kaastööline. Kuid koos Hupeli kirjandusliku kuulsuse tõusuga halveneb kiiresti tema vahekord Gadebuschiga,
Eestimaal on probleemiks, mis matriklikomisjoni tööd pidurdanud kontroll, mis oli äärmiselt põhjalik. Eestimaal esineb ka keeldumisi (üks või teine perekond oli sunnitud kõrvale jääma). Lõplikult kinnitatakse aadlimatrikkel 1756. aastal. Ka siin võetakse aluseks vanuseline jaotus. Kokku esialgses matriklis 125 perekonda. 31 orduaegsed, 25 rootsiaegsed, 49 tulnud Vene võimu perioodil. Saaremaal registreeriti 1741 aadliperekondi 26. Saavutati institutsionaalne suletus väljapoole ja homogeensus sissepoole. Läänemereprovintsides oli umbes 2000 aadlikku, kes oma positsiooniga valitsevad teiste üle. Kui matriklikomisjon oma töö lõpetas, ilmes, et mitte kõik ei ole matriklisse võetud, paljud olid kõrvale jäänud. Nende puhul kasutatakse mõistet landsassen. Eestimaal neid üldse ei arvestatud, neil ei olnud rüütelkonna silmis poliitilist tähtsust. Liivimaal
tähtsusetuks tegi, olid tema elutundmine ja teadmised kõrgema seltskonna kommete alal -- need heast kodust pärinevad harjumused, mis nagu ebateadlikult avaldusid tema väiksemateski toimingutes. Kui oli vaja korraldada eine, tegi Athos seda paremini mistahes härrasmehest ja paigutas ifa külalise kohale, mis vastas kas tema esivanemate või tema enda poolt saavutatud ühiskondlikule seisundile. Mis puutub heraldikasse, siis tundis Athos kõiki aadliperekondi kuningriigis, nende genealoogiat, sugulusvahekordi, vappe ja vappide päritolu. Etiketi osas ei olnud pisiasja, mis oleks olnud 299 talle võõras. Talle olid teada suurmaaomanike õigused, ta tundis põhjalikult ajujahti ning jahti pistrikkudega ja oli ükskord sellest suurest kunstist vesteldes pannud imestama isegi kuningas Louis XIII enda, keda peeti sel alal suureks asjatundjaks. Nagu kõik tolle aja suured isandad ratsutas ja vehkles ka Athos suurepäraselt. Veel
annaabi.ee 
