aastal vallutasidki Lääne- Euroopa rüütliväed Jeruusalemma. Pühal Maal ehk Palestiinas tekkisid ristisõdijate riigid, mis püsisid kuni XIII sajandi lõpuni, mil moslemid ristisõdijad lõplikult välja tõrjusid. Sõjanduses oli endiselt esikohal rüütlivägi, mis osutus sageli lahingus siiski kohmakaks oma liigselt sirgjoonelise taktika ja ülemäära raske relvastuse tõttu. Lahingutest ei erinenud palju ka turniirid, kus rüütlid oma võitlusvõimet demonstreerisid ja aadlidaamidele silma heitsid. Arenesid jalaväe võitlusviis ning piiramistehnika. Kujutlus ideaalsest rüütlist leidis kajastuse rüütlikirjanduses, mille peamised teemad olid rüütlivoorused: vaprus, jäägitu ustavus senjöörile, vagadus ja suuremeelsus. Ülistati ka rüütli armastust oma südamedaami vastu. Ühiskond- kes palvetavad, kes sõdivad ja kes töötavad. 1. Vaimulike seisus ehk oratores- täiendas, koolitas end ainsana teiste arvel.
jumalariigiga ja maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed ehk uus ühiskonnakiht, ratsanikud, rüütlid- kes saavad uusaadlikeks ja kaitsevad relvade toel ülejäänud kahte klassi. Sõjanduses oli väga tähtsal kohal rüütlivägi, mis osutus sageli lahingus siiski kohmakaks oma liigselt sirgjoonelise taktika ja ülemäära raske relvastuse tõttu. Lahingutest ei erinenud palju ka turniirid, kus rüütlid oma võitlusvõimet demonstreerisid ja aadlidaamidele silma heitsid. Arenesid jalaväe võitlusviis ning piiramistehnika. Lõpuks töötav klass kuhu kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle olukord on peaaegu igal pool sama, kes toidavad ära oma töösaadustega teised kaks klassi. Referaadis pöörasin erilist tähelepanu just talupoegadele, sest nende eluviis erineb väga palju tänapäeva inimese elulaadist. Arvan, et talupoegade tähtsus oli siiski üsna suur, sest kõrgkeskaegne ühiskond oli
Üha kinnisemaks muutunud rüütliseisusest kujunes ajapikku pärilik aadelkond. Ilmalike rüütlite kõrval tekkisid ristisõdade perioodil vaimulikud rüütliordud, mis püüdsid endast ühendada rüütli ning munga ideaali. Sõjanduses oli endiselt esikohal rüütlivägi, mis ostus sageli lahingus siiski kohmakaks oma liigselt sirgjoonelise taktika ja ülemäära raske relvastuse tõttu. Lahingutest ei erinenud palju ka turniirid, kus rüütlid oma võitlusvõimet demonstreerisid ja aadlidaamidele silma heidsid. Arenesid jalaväe võistlusviis ning piiramistehnika. Kujutlus ideaalsest rüütlist leidis kajastuse rüütlikirjanduses, mille peamised teemad olid rüütlivoorused: vaprus, jäägitu ustavus senjöörile, vagandus ja suuremeelsus. Ülistati ka rüütli armastust südamedaami vastu. Kõrgkeskaegne ühiskond oli agraarühiskond: valdava osa rikkusest tootsid talupojad, kes olid feodaalisandatest õiguslikult ja majanduslikult sõltuvad.
Ta uskus end olevat sattunud kuulsale hiiglaste maale, kus käis Gulliver ja kus ta nii väga hirmu tundis; ja siiski ei olnud ta veel eesmärgile jõudnud: jäi veel eeskoda ja ootetuba. Eeskojas ei mängitud enam, seal jutustati lugusid naistest, kuna ootetoas kõneldi õukonnasündmustest. Eeskojas d'Artagnan punastas, ootetoas läbis teda värin. Tema erk seiklejafantaasia, mis ta Gascogne'is muutis kardetavaks toatüdrukutele ja mõnikord isegi noortele aadlidaamidele, polnud iialgi, isegi mitte palaviKunoos, soninud pooltestki imepärastest armulugudest ja galantsetest seiklustest, millest siin kõneldi ühenduses kõige tuntumate nimedega ja peenemaidki üksikasju varjamata. Kui eeskojas oli sokeeritud tema sündsustunne, siis ootetoas sai tugevasti kannatada tema lugupidamine kardinali vastu. Oma suureks üllatuseks kuulis d'Artagnan, kuidas seal avalikult kritiseeriti poliitikat, mis kogu Euroopat hoidis hirmu all; samuti arvustati siin kardinali
annaabi.ee 
