; KUID MIDAGI VÕIKSITE ÜLDISELT TEADA Renessansiajastu mood MEIK: Arvati, et naist kaunistab kõrge ümar laup kui tarkuse ja vaimsuse sümbol. Selleks tõsteti juustepiiri raseerimise abil kahe cm võrra kõrgemale. Peeneks peeti valget nahka ja seda püüti saavutada helelilla puudriga. Moodi tulid kaarekujulised kulmud ja pintsetid nende kujundamiseks, SOENGUD: Juuksed tähendasid seksuaalsust ja neid ei kaetud enam mütsikestega. Aadlidaamid lasid lokitud juustelõlgadeni kukkuda või ehitasid keerulisi soenguid, põimides patsidesse pärleid. Lagedale ilmusid esimesed sinjoonid ja juuksevärvid. Kuldsete lokkide samiseks tuli pähe panna sisselõigetega laiaäärne kübar. Juuksed tõmmati avaustest välja ja neile kanti söögisoodast valmistatud segu. Nii tuli paar tundi päikese käes istuda. Juuksed pleekisid,-omandades punaka tooni. NAISTE RIIETUS: Riide värv ja kude oli lõikest olulisem. Kleit kaalus u
Ta oli väga tark naine, tohutu energiline, sihikindel, orienteerus hästi maailma asjades ja teda peetigi maailmatargaks. Oma elus püüdis ta selle poole, et viia kõik täide, mida ta oli eesmärgiks seadnud. Vaatamata headele suhetele nii kokkade, kammerteenrite kui ka teiste õukonnaliikmetega, oli tal täielik ülevaade kogu majapidamisest. Ta juhtis majapidamist kindla käega ja jälgis sedagi, et keegi midagi ei näppaks. Tal olid varutud suured tagavarad, nii nagu balti aadlidaamid seda alati olid teinud. Kokk ja aednik pidi ilmuma täpselt kindlaks määratud kellaajal, et anda aru tehtust ja võtta vastu uusi ülesandeid. Enam kui perekonna majapidamine huvitas teda siiski rüütelkondlik poliitika, hea muusika, perekonnasuhted. Kindlasti ei toimunud rüütelkonna valimised Pärnu-Viljandi maakonnas ilma proua Anna mõjutusteta. Tema elu keskpunktiks olid mõlemad lapsed: Alfred-Georg-Alexander ja Anna-Nelly ning nende edukus balti aadlike seas
maskeeritud vastuolusid. Isiklik kadedus ja rivaalistemine väljendusid keerulisi teid pidi, igal sammul valitsesid näilik aupaklikkus ja petlik võim, kaval arvestus ja teeseldud siirus. Inglise õukonnas oldi rõivastega uhkeldamisest suures vaimustuses.. Moevärvidel olid eriomased nimed: daami häbipuna, hane-tibukollane, saialollekuldne, juudavärv, hernepruun või papagoisinine. Henry valistemisaja alguses kandsid aadlidaamid sametkübaraid, mille külgsiilud langesid õlgadele rippu või valgeid tanusid või pearätikuid. Kuigi juuksed jäid peakatte varju, heideti daamidele ette tundidepikkust aja raiskamist soengu tegemiseks. Meestel olid lühikeseks lõigatud juuksed ja otsmikule kammitud tukk, ja nad kandsid peas mandri moestiili kohaseid mütse. Nende linased särgid olid pitsidega ääristatud ja kaelused ning varukaotsad olid kaunistatud
kirevad vitraazid ja isegi väikesed tornid. Umbes aastal 1125. rajati esimene nunnaklooster. Õed rajasid oma põlde osaliselt ise. Naisbenediktlased usaldasid ennast 12. sajandil meestistertslaste kaitse alla, et viimased neid vaimulikult hooldaksid. Et vennad pidasid seda liiga koormavaks, siis keelustati igasuguste uute kogukonda loomine. Muidu sarnanesid naiskloostrid meeste omadele. Keskaja lõpus järgiti üha vähem orduideele ja aadlidaamid kasutasid naistsistertslaste maju vanadekodudena. Valitsemisest: Erinev selle poolest, et abt polnud monarh nagu mujal. Ordu juhtinstantsiks oli hoopis generaalkapiitel, mis koosneb teoreetiliselt kõigist ordu abtidest (tegelt kõik kehva transpordisüsteemi tõttu ei jõudnud alati kohale tulla). Kloostrite fliatsioon - Igat uut kloostrit, mis loodi, kontrollis emaklooster. Emakloostrist olid tulnud uude kloostrisse mungad. Kontrollimise alla mõeldakse seda,
annaabi.ee 
