12 kaasa. Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas Jõgisalu näidendeid veelgi. Palju kaugemale oma kooli lavast need siiski ei jõudnud, sest neid peeti ülesehituselt liiga lõdvaks ja igavaks. Seejärel hakati Jõgisalult tellima juba looduseteemalisi lugusid ning niimoodi juhtuski, et 1967. aastaks ilmus tema esimene raamat ,,Käopoja tänu''. Jõgisalu esimene lugu oli ,,Sipelgas ja tigu'', mis läks kohe ka aabitsasse. Siis hakkasid tulema kirjaniku sulest juba jutupauniku ning seejärel matkalood. Pärast koolmeistri kohast loobumist kirjutas Harri Jõgisalu raamatu ,,Kärp''. 2.2 Loomingu lühitutvustus 2.2.1 Lasteraamatud loodusest. *,,Käopoja tänu'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' Tallinn 1967, toimetaja Helle Michelson. Raamat on mõeldud nooremale koolieale. Ühtekokku on "Käopoja tänus" kolmkümmend kolm lugu. Viit-kuut neist söandaks muinasjutuks lugeda, ülejäänuid - proosavalmideks;
Aabitsa kõrval seisis tihedasti vaimulik raamat, mida kasutati samuti lapse õpetamiseks. Esimesed sellesuunalised usulised käsiraamatud anti välja üheaegselt aabitsaga, tihti ilmus katekismus aabitsaga koos. Üldiselt polnud varasemate aabitsatel ja vaimulikel raamatutel erilist sisulist vahet. Aabitsa lgemispaladeks olid veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses katekismus, palved ja vaimulikud laulud. Ainuke erinevus oli raamatute mahus ja selles, et aabitsasse olid paigutatud tähestik ja veerimissilbid, vahel ka korrutustabel. Ometi leidub 18. sajandi lõpus ka niisuguseid otseselt aabitsaks või lugemisraamatuks nimetatud väljaaindeid, mis pakuvad sootuks uut võrreldes kõige senituntuga. Neist raamatuist võib leida eesti lastekirjanduse esimesi algeid ja nende autoreid võib pidada meie lastekirjanduse eelkäijateks. Fr. G. Arvelius – „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ (1782), käsitletud
kõvakaaneline õpilaspilet. 1990. aastatel hakati 1. klassi astujaile kinkima aabitsaid (varem osteti kõik õpikud enne kooli endale ja seetõttu polnud aabitsal muud erilist tähendust, kui et ta oli esimene lugemisraamat - õpikud jäid ju nagunii endale; vahel müüdi vanemates klassides kooliraamatuid ka sümboolse hinna eest edasi noorematele). Tänaseks on aabitsast kujunenud pikemaks ajaks esimene ja ainuke õpilase oma raamat, mälestusese. Paljudes koolides on aabitsasse liimitud kooli logoga eksliibris või kleeps. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel. Nõukogude aja viimastel aastakümnetel hakati 1. septembril tähistama tarkusepäeva, see tähtpäev on jäänud oluliseks tänini. Koolivormist ja eriti pidulikust koolivormist 1950. aastatel hakkas Eesti koolides taas kehtima kohustuslik koolivorm. Koolivorm oli alguses tugevasti mõjustatud Eesti Teise maailmasõja eelsete eliitkoolide vormirõivaist ja
kõvakaaneline õpilaspilet. 1990. aastatel hakati 1. klassi astujaile kinkima aabitsaid (varem osteti kõik õpikud enne kooli endale ja seetõttu polnud aabitsal muud erilist tähendust, kui et ta oli esimene lugemisraamat - õpikud jäid ju nagunii endale; vahel müüdi vanemates klassides kooliraamatuid ka sümboolse hinna eest edasi noorematele). Tänaseks on aabitsast kujunenud pikemaks ajaks esimene ja ainuke õpilase oma raamat, mälestusese. Paljudes koolides on aabitsasse liimitud kooli logoga eksliibris või kleeps. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel. Kuna koolisaalid ei mahuta tihti kõiki õppureid, siis minnakse ilusa ilmaga kas kooli spordiväljakule või piduliku rongkäiguga hoopis mujale, näiteks Elvas ja Türil lauluväljakule. Elvas on see olnud traditsiooniks pikki aastakümneid. Seesugune tava on viimaste aastate jooksul juurdumas mujalgi, näiteks on Põlva Ühisgümnaasium hakanud sel puhul 1991
annaabi.ee 
