Kuulsus
ja tuntus- kink või koorem ?
Paljud
inimesed,kes pole kuulsad ega tuntud ihaldavad südamest
tuntust ja kuulsust ,kuna sellega kaasnevad paljud privileegid :raha,
allahindlused,glamuursed peod,kuulsad "võlts" sõbrad
ning palju muid positiivseid eelistusi.Kuid keegi ei mõtle
ihaledes kuulsuse järele et sellega kaasneb ka
vastutus terve ilma ees.Vastutus just seepärast,
et teismelised poisid-tüdrukud seavad su
iidoliks,eeskujuks ning jäljendavad iga sinu sammu ning tegu. Victor Marie Hugo tsitseeris raamatus "Hüljatud":"Mida vähem
kuulsust,seda rohkem vabadust"tema mõte on õige,sest tuntusega
Valmisid romantiline ajalooline jutustus "Maimu", rida külajutte ja näidendeid. Nendes ilmnes autori võime tõepäraselt kujutada Mulgimaa külaelust nähtud inimtüüpe ja olusuhteid, samuti tema tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse probleemile. Realistina näitas Kitzberg suurtalunike ülbust ja kehvade inimeste kõrvalesurutust, kuid autori üldine suhtumine oli seejuures lepitada püüdev või idüllilis-humoristlik. · Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), näidendiks sai "Rätsep Õhk" (1903). · Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja "Kauka jumal" (1915)
AFORISMID 1. Ära üritagi öelda , et sul on kahju või ära ürita teha kõike õigeks . Ära raiska oma hingetõmbeid , sest on liiga hilja , on liiga hilja 2. Kõik need momendid , mis on möödunud me üritame neid tagasi saada ja neid olematuks teha . 3. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! 4. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. 5. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele
Kõik kommentaarid