’’ KAUGEMAA IISAK ’’
’’Lõputu pikk teerada üle soode metsadesse,kes on selle
tallanud? Mees,inimene,kes esimesena siia sattus.Enne teda ei olnud
siin ühtegi rada.’’ See tsitaat on võetud raamatu algusest ja
annab väga lihtsa ning ilusa kirjelduse Kaugemaa rajajast,mehest
nimega Iisak.
Iisak on väga tasakaalutleva ja loogilise ellusuhtumisega
meesterahvas,kes otsis omale elukohaks ei kelleleg kuuluvat
paika,mille ta ka leidis.Kuna mees on maalähedase
ellusuhtumisega,siis meeldis talle väga koht,kuhu ta otsustas elama
jääda,sest seal võrsusid mustika-ja pohlavarred,seitsmesakilised
laanelilled,sõnajalad ning elasid metsaasukad.Ta alustas täiesti
Knut Hamsun ,,Maa õnnistus" ,,Maa õnnistuses" avaldab Hamsun varjamatult oma poolehoidu lihtsatele inimestele, kes kohanematusest linnaeluga on rännanud elama karmi ja puutumatu looduse keskele. Neid seovad omavahel puhtad tunded ja nende lihtsate ürgsete elamuste poeesiat on kirjanik suutnud haruldase ehtsusega edasi anda. I OSA 1.- 16. Peatükk · Iisak rändab metsikusse loodusesse, leiab äärmiselt eraldatud ning mõnusa paiga ühel nõlvakul, ehitab turbast hüti ja kasvatab loomi. Ta vajab enda kõrvale naisterahvast,
"Maa õnnistus" Knut Hamsun 1. Iisak rändas ringi...Hommikul nägi ta, et jänes hüppas üle jõe. Ta noogutas pead ja otsustaski sinna elama jääda. Temast möödus laplane, kes nägi, et tal on kitsed, ja küsis, et kas ta tahab tõesti sinna paikseks jääda. Iisak tahtis, tal oli veel naist vaja....Möödus aeg, Iisak oli leidlik ja nupukas. Kui kodust ära läks, ei jäänud loomad nälga. Lõpuks tuli abiline. Üks sõstrasilmne tüdruk, üle 30ne. Nad sõid ja jõid, jutustasid..
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Kõik kommentaarid