50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-05-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
76 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
SiberiAnanass
Õppematerjali autor
on ammooniumkloriidi või mõne muu kloriidi vesilahus, mis on kuivelementides paksendatud tärklisega. Leclanché elementide algpinge on 1,4...1,6 V ja lõpppinge, millel säilib töövõime, on 0,7...0,9 V. Leclanché element on odavaim, hõlpsasti säilitatav ja transporditav, ei nõua erihooldust ning elemendid on alati töövalmid vooluallikana. Neid kasutatakse raadioaparatuuri ja autonoomselt töötavate mõõtmisjaamade toiteks. Galvaanielemendid Galvaanielemendid on keemilised vooluallikad, milles on elektrienergia saamiseks võimalik ainult ühekordne elektrokeemiliselt aktiivsete ainete kasutamine, sest nende ainete läbireageerimise järel muutub galvaanielement vooluallikana kasutamiskõlbmatuks. Tänapäeval on galvaanielementidest 10 kasutusel põhiliselt kuivelemendid, milles elektrolüüt (keemiline ühend, mis juhib elektrit, lagunedes ise selle toimel (VSL, 1983:168)) on pasta kujul.
on ammooniumkloriidi või mõne muu kloriidi vesilahus, mis on kuivelementides paksendatud tärklisega. Leclanché elementide algpinge on 1,4...1,6 V ja lõpppinge, millel säilib töövõime, on 0,7...0,9 V. Leclanché element on odavaim, hõlpsasti säilitatav ja transporditav, ei nõua erihooldust ning elemendid on alati töövalmid vooluallikana. Neid kasutatakse raadioaparatuuri ja autonoomselt töötavate mõõtmisjaamade toiteks. Galvaanielemendid Galvaanielemendid on keemilised vooluallikad, milles on elektrienergia saamiseks võimalik ainult ühekordne elektrokeemiliselt aktiivsete ainete kasutamine, sest nende ainete läbireageerimise järel muutub galvaanielement vooluallikana kasutamiskõlbmatuks. Tänapäeval on galvaanielementidest kasutusel põhiliselt kuivelemendid, milles elektrolüüt (keemiline ühend, mis juhib elektrit, lagunedes ise selle toimel (VSL, 1983:168)) on pasta kujul. Kuivelementide hulka kuuluvad näiteks Danielli-Jacobi, Grené, Volta ja
Kes ei oleks siis näinud telekapuldi patareid või autoakut? Nagu inimenegi vajavad ju kõik elektriseadmed energiat. Nõnda põhinevad keemilistel vooluallikatel just kaasaskantavad elektritarbijad – meie äratuskellade kui ka kasvõi pleierite toitesüsteemid. Kuid missuguseid süsteeme nimetatakse keemilisteks vooluallikateks, millised on nende head ja halvad küljed ning kuidas need leiavad kasutust meie igapäevaelus, sellest antud referaat räägibki. 1. KEEMILISED VOOLUALLIKAD Keemilised vooluallikad on vooluallikad, millega saadakse elektrivoolu redoksreaktsioonide kulgemisel vabaneva energia arvel. Elektrienergia saamiseks kulutatakse elektrokeemiliselt aktiivseid aineid – aineid, mis astuvad redoksreaktsioonidesse elektroodidel, liites või loovutades seejuures elektrone. (Karik, Palm, Past, 1981:209) Põhimõtteliselt võiks keemilise vooluallikana kasutada igasugust redokssüsteemi, kuna seal liiguvad elektronid alati kindlas suunas redutseerivalt elektroodilt
********* Gümnaasium Keemilised Vooluallikad REFERAAT Koostaja (J. Ja M.) Xb klass ******** 2007 1 SISSEJUHATUS Keemilised vooluallikad saadavad meid kõikjal. Kes ei oleks siis näinud telekapuldi patareid või autoakut? Nagu inimenegi vajavad ju kõik elektriseadmed energiat. Nõnda põhinevad keemilistel vooluallikatel just kaasaskantavad elektritarbijad meie äratuskellade kui ka kasvõi pleierite toitesüsteemid. Kuid missuguseid süsteeme nimetatakse keemilisteks vooluallikateks, millised on nende head ja halvad küljed ning kuidas need leiavad kasutust meie igapäevaelus, Sellest ma referaadis räägingi.
Keemilised vooluallikad Keemilised vooluallikad on vooluallikad, millega saadakse elektrivoolu redoksreaktsioonide kulgemisel vabaneva energia arvel. Elektrienergia saamiseks kulutatakse elektrokeemiliselt aktiivseid aineid aineid, mis astuvad redoksreaktsioonidesse elektroodidel, liites või loovutades seejuures elektrone. Keemiliste vooluallikate tähtsaimad iseloomustussuurused on elektromotoorjõu, tööpinge, mahutavus (vooluallikast saadav elektrihulk) ja tööiga. Nad jagunevad 3
Rakvere Ametikool Keemilised vooluallikad Raimo Johanson AV13 Juhendaja: Leo Nirgi Rakvere 2014 Sisukord Keemilised vooluallikad.......................................................................................... 3 Üldine ehitus ja talitlus........................................................................................... 3 Tunnussuurused...................................................................................................... 4 Elektromotoorjõud............................................................................................... 4 Nimipinge......................................
Keemilised vooluallikad Lahustes toimuvate redoksreaktsioonide korral lähevad elektronid üle ühtedelt osakestelt teistele. Mingit elektrivoolu seejuures ei teki. Teatud tingimustes on aga võimalik redoksreaktsioon läbi viia nii, et oksüdeerumis- ja redutseerumisprotsessid toimuvad ruumi eriosades ja nii on võimalik saada elektrivoolu. Kui valada ühte keeduklaasi tsinksuflaati ja asetada sellesse tsingipulga ning teise keeduklaasi vasksulfaadi ja sellesse asetada vasepulk ja kui see kõik ühendada elektrolüüdisilla abil. (Sillas on elektrolüüdilahus) ja kui ka metallpulgad ühendada omavahel elektrijuhtmetega, paigutades ahelasse ka ampermeetri, siis näeme, et niipea kui vooluring on sulgenud, näitab ampermeeter, et ahelas on vool. Tsink kui aktiivsem metall oksüdeerub, tsinkioonid lähevad lahusesse, vabanenud elektronid aga jäävad metalli. Tsingil tekib negatiivne laeng ehk elektronide liig. Vase kui vähem aktiivse metalli ioonid redutseeruvad vasel, seovad endaga
ENIMKASUTATAVAD AKUMULAATORID PLII- e. HAPPEAKUD - nn. ,,MÄRJAD" AKUD VÄÄVELHAPPE LAHUSEGA TÄIDETUD PLIIAKUD - AGM AKUD (KLAASVILLMATTIDESSE IMENDUNUD ELEKTROLÜÜDIGA AKUD) - GEELAKUD (GEELELEKTROLÜÜDIGA AKUD) NIKKEL KAADMIUMAKUD (NiCd) NIKKEL METALLHÜDRIITAKUD (NiMH) LIITIUM IOONAKUD (Li - ion) LEELISAKUD (FeNi - KOH-elektrolüüdiga) ELEKTRIAKUMULAATOR ÜLDISELT Elektriakumulaator ehk elektriaku on korduvalt laetav ja kasutatav keemiline alalisvoolu seade elektrienergia salvestamiseks ja taaskasutamiseks. Akudesse laetakse (salvestatakse) elektrienergiat juhtides akust läbi alalisvoolu, mille suund on vastupidine tühjendusvoolu omale. Laadimise protsessi käigus muundub akusid läbiv alalisvool keemiliseks energiaks salvestudes aku plaatidele. Üldiselt võib akut vaadelda koosnevana galvaanilistest elementidest (leiutatud juba 18. saj. või varemgi) Galvaaniline element Click to edit Master text styles Second l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid