kaladele sobivaks toiduks, seega suudavad vaid nemad olla efektiivsed energia transportijad. Teades Võrtsjärves domineerivaid zooplanktereid, on selge, et seal ei ole võimsaid vetika- sööjaid. Domineerivad keriloomad ja vesikirbud ei tule toime Võrtsjärves domineerivate niitjate vetikatega (Limnothrix planktonica) ning toituvad kasutamata jäänud vetikamassi lagundavaist baktereist ja orgaanilise aine lagunemisel tekkivast detriidist. Võrtsjärve vetikaist on zooplanktonile suuruselt sobivaid vaid umbes 10% , seepärast ongi tähtsaim zooplankonit mõjutav keskkonnategur toiduks sobivate vetikate hulk. Võrtsjärve zooplankton sööb vetikaproduktsioonist 12%, millest kaladeni jõuab 3% , Peipsi zooplankton tarbib vetikaproduktsioonist 50% ning kaladeni jõuab sellest 6%. Sellest järeldub, et Võrtsjärves on vetikate poolt fotosünteesil fikseeritud päikeseenergia transformeerimine kalatoodangusse vähetõhus ning zooplankton vilets energia transformaator.
acuminatus). Penikeeled on rohkem levinud järve põhjapoolses osas. Suurtaimestikul on oluline osa järve ökosüsteemis. Taimed eritavad fotosünteesil vette hapnikku, aga ka lahustunud mineraal ja orgaanilisi aineid, sealhulgas ensüüme, mis aitavad kaasa lagunemisprotsessidele veekogus. Taimestikul leiavad elupaiga ja kinnitumiskoha paljud mikroorganismid, aga ka algloomad, vähilaadsed, teatud putukaliigid. Ühtlasi pakuvad veealused taimed varju zooplanktonile veekihis elavatele mikroskoopilistele selgrootutele loomakestele , põhjasetetes elavatele väikestele selgrootutele ning kaladele, eriti noorkaladele. Põhjataimestiku olemasolust või puudumisest, samuti selle struktuurist oleneb ökosüsteemi püsivus. Järveloomastik Kalateadlased on selgitanud, et Ülemiste järve ökosüsteemis on paigast ära röövlooma saaklooma suhted: röövkalu on vaid 5% kalastikust
ökoloogiliste meetodite abil eesmärgiga peatada veekogu eutrofeerumist. Biomanipulatsiooni põhiidee on erinevate troofiliste rühmade arvukusvahekorra muutmises; meetodit nimetatakse sageli ka "toiduahela ülalt-alla kontrolliks". Biomanipulatsiooni eesmärk hea vee kvaliteet. Fütoplanktoni vohamise ökoloogiline tõrje võib toimuda mitmeti: 1) plankton- ja bentostoiduliste kalade eemaldamine veekogust, 2) röövkalade või loomse hõljumi lisamine veekogusse, 3) röövkaladele ja zooplanktonile paremate elutingimuste loomine, 4) filtreerivatele jõe- ja järvekarpidele sobiva substraadiga elupaikade laiendamine. Biomanipulatsioon on tõhus meetod veekogude aineringe tasakaalustamiseks, kuid selle rakendamine eeldab põhjalikke teadmisi ökosüsteemi talitlusest ja veekogu kompleksseid uuringuid. Kogemused näitavad, et biomanipulatsiooni käigus tekivad sageli probleemid, mida ei olnud võimalik enne tööde alustamist ette näha. Veetaseme tõstmine
Reaktsiooni katalüüsib riboloos-bisfosfaadi karboksülaas ehk rubisco, mida kasutatakse CO 2 sidumiseks(?) Süsinikdioksiidi varu peab olema küllaltki rikkalik. Looduses ei ole ühtegi kohta, kus ta oleks defitsiidis. Ränivetikaid on hirmus palju. Epifüüt teise peal kasvav organism. Vetikad on epifüüdid. Ränivetikad toodavad ränist rakuseina, mis on ilusa mustriga. Nad on tähtsaks toiduallikaks zooplanktonile, kes temast otseselt toitub. Samas kasutavad neid toiduks ka väikesed kalakesed. Põhiliselt aerjalalised ja hiigelvähid. Neil räniääristega mandiigulad(mingi suuasi), purustavad sellega koja. Ränivetika kaitsekohastumus: jäävad kinni kalade lõpustesse. Zooplanktonis on aga palju organisme, kes on kohastunud ränivetikaid sööma. CO2 ja fotosüntees Lahustunud anorgaaniline süsinik esineb merevees mitmesugusel kujul: CO 2, H2CO3, bikarbonaatioonidena
annaabi.ee 
