Suurus. Suurim: megaloplankton. (Loomad, nt meduus.) Väikseim: femtoplankton. (Mereviirused.) Kokku on suurusegruppe 7. Toitumine. Fütoplankton, zooplankton, bakterplankton. Fütoplanktoni alla kuuluvad autotroofsed vetikad, kes elavad veepinna lähedal, kus on fotosünteesimiseks piisavalt valgust. Zooplanktoni moodustavad protistid või väiksemad loomad, ka suuremate loomade vastsed. Zooplankterid toituvad fütoplanktonist või teistest väiksematest zooplankteritest. Bakterplanktoni moodustavad bakterid ja arhed. Elukeskkond. Meres elav: haliplankton Riimveeplankton ehk hüfalmüroplankton. Järve elav ehk limnoplankton Jões elav ehk potamoplankton Lombi- ja tiigiplankton ehk telmatoplankton. Sooplankton ehk heloplankton Allikaplankton ehk krenoplankton Soolajärveplankton ehk salinoplankton Läänemere fütoplankton. Fütoplankton
Tugevalt eutroofses Võrtsjärves domineerivad ainult eutroofsele veekogule iseloomulikud liigid. Oligo- mesotroofsete veekogude liigid on Võrtsjärve planktonist kas täiesti või peaaegu kadunud. -9- Arvukuselt on aasta ringi kõige rohkem väikesi keriloomi. Mida suurem on veekogu troofsus, seda rohkem on seal keriloomi (Oltra jt, 2001). Kuna keriloomad on kõige väiksemad zooplankterid, on nende biomass väike. Biomassi moodustavad suuremad zooplankterid vesikirbulised ja aerjalgsed. Kuna vesikirbulised on zooplanktoni kõige soojalembesem rühm, siis leidub neid Võrtsjärves ainult soojemal perioodil, maist kuni septembrini. Zooplanktoni üldise hulga aastajalisel muutumisel on suhteliselt selge ja muutumatu iseloom: talvel külmas vees on teda vähe, suvel soojas vees aga palju ning ta on jaotunud ühtlaselt kogu järve ulatuses.
· 3. Zooplankton (ZP) on asendamatu toiduallikas kalamaimudele. Zooplanktonfaagid: heeringalised, makrellilised, siialised. ZP on toiduks pingviinidele, vaaladele. · 4. Plankterid on väärtuslikud bioindikaatorid. · 5. Planktonil on oluline osa põhjasetete (sapropeel=järvemuda) moodustamisel veekogus. 1 · 6. Spetsiifiline tähendus inimese ja tema lemmikloomade (koer, kass) jaoks: mageveelised zooplankterid sõudikuliste perekonnast Cyclops on vaheperemehed laiussi (Diphyllobothrium latum) arengus. Bakterplankton (võivad olla autotroofid või heterotroofid), fütoplankton (autotroofsed tsüanobakterid ja eukarüootsed vetikad, mis asustavad veekogu pinnalähedast kihti, kus on piisavalt valgust fotosünteesiks), zooplankton (hõljuva eluviisiga ainuraksete ja hulkraksete loomade kogum veekogus). Zooplankteritel on piiratud liikumisvõime, s.t. nad hõljuvad vees
jms). Detrivoorid ja mikroobid söövad seda org-i siis, kui peremees on surnud. Vee liikumisega kantakse org aine alla sügavamatele aladele, oma tekkekohast kantakse kaugele. Klassikalised vaated veesamba kooslustele Pikka aega arvati, et veesamba toiduvõrgu madalaim aste on fütoplankton (ränivetikad ja vaguviburvetikad). Magevees klorofüüdid ja desmideed ja sinivetikad – need seovad C-d. Nad loovad eelduse teisele astmele, kuhu jäävad zooplankterid, näiteks aerjalalised, vesikirbulised. Neid tarbivad putukavastsed, kalad, kuni vaalani, hülgeni, inimeseni. Toiduvõrgus ei saa olla rohkem lülisid kui 5 (see on naiivne, 20 a tagasi oli nii, sest on ju ka teisi org-e, näiteks detriidisööjad.) isegi 10% ei jõuta teisele astmele, sest bakterid on välja jäetud. Süsteemi efektiivsus oleneb produtsentidele kättesaadavast toitainete varust või selle saatuse
annaabi.ee 
