häiritud. Agressiivsus ei ole sünnipärane ja vägivald ei ole inimeste suhtlemises loomulik. Agressiivsus on eesmärgile jõudmise vahend, sellest otsitakse abi siis, kui muud võimalust ei ole. Bandura ( 1977) väitis, et agressiivne käitumine on õpitud. Inimesed käituvad agressiivselt, kuna nad on selgeks saanud, et see tasub ära. Nad võivad olla seda õppinud lapsepõlves või noorukieas jäljendamise kaudu, oma isikliku kogemuse najal või lihtsalt teisi vaadates. Zillman (1979) arvas, et kõigi keskkonnategurite ühiseks jooneks on see, et nad tõstavad aktivatsiooni. Kuna agressiivsus või teised aktiveerunud emotsioonid on tihedalt seotud füsioloogilise aktivatsiooniga, teeb aktiveeritusse tõus inimese vihaseks muutumise hõlpsaks, juhul kui asjakohane stiimul on olemas. 1 MIS ON AGRESSIIVSUS Agressiivsus on käitumisviis, mis väljendub inimestevahelises suhetes sõnalise või kehalise vägivaldse toiminguga
Samasugused tulemused saavutati ka viha tekitavas olukorras. Erutuse ülekandmine Mõned vaadeldud nähtused ülevoolavast erutusseisundist. Autonoomne erutus veidi aja möödudes tavaliselt vaibub, ent selle tagajärjeks on mõningad hirmu või raevu kehalised järelmõjud. Isegi kehaliste harjutuste järel säilivad need üsna pikemat aega, kui võime seda eeldada. Niisugused järelmõjud võivad põhjustada erutuse ülekande nähtusi (Zillman, 1983). Ühes uuringus mõned katsealused koormati hookaupa pingutava füüsilise tegevusega, mis viidi läbi jalgratast imiteerival treeninguseadmel. Mõni minut pärast pedaalide väntamist, vihastasid neid kõrvalruumis viibivad kaasosalised, ärritades neid (nõrga voolu) elektrilöökidega ning tekitades sel viisil muutuva ulatusega ebakõlasid nende närvisüsteemi sisesides
jahedas (Baron, Bell). Lapsed ja noorikud toimivad agressiivselt ja võistluslikult tõenäolisemalt pärast mõnda aega väikses ruumis kokkusurutult olemist kui sama pikka aega lahendates kontrollitingimustes viibimist (Aiello, Nicosia, Thompson). Kuna agressiivsus või teised aktiveeritund emotsioonid on tihedalt seotud füsioloogilise, aktivatsooniga, teeb aktiveerituse tõus inimese vihaseks muutumise hõlpsaks, juhul kui ka asjakohane stiimul olemas on (Zillman). Asjakohane sotsiaalne stiimul (teise isiku kohalolek, kes toimis, nagu oleks ta kas vihane või õnnelik) võib tekitada kaasneva emotsioon, kuid neid füsioloogiliselt aktiveeriti (adrenaliinisüsiga), aga ainult siis, kui nad ei oodanud selliste füüsiliste sümptomite ilmnemist (Schacher, Singer). Traditsiooniliselt kõige tuntumaks saanud agressiivsuse käsitlused - agressiivselt käituvad inimesed on kuidagi «teistsugused».
annaabi.ee 
