Kõne on õnnestunud, kui publik saab selle sisust aru ning kõne eesmärk on saavutatud, kas siis veenmise, informeerimise või mõjutamise näol. Inimeste tähelepanu saamiseks on kasulik pöörduda nende poole, ennast tutvustada neile ning alustada lühikese, kuid lööva sissejuhatusega. Kõneleja peab esitama oma kõne nõnda, et see haakuks teemaga ning haaraks inimesed endasse. Rääkija võiks kasutada hääle tõstmist, millegi kindla rõhutamiseks või hoopis kasutada zestikuleerimist publikuga suhtlemiseks. Publiku ning kõneleja vahel peaks olema silmside, mis muudab kõneleja veenvaks kuna ta ei loe kusagilt otse maha. Samuti on heal kõnelejal situatsioonikohane riietus ja välimus, et tekitada publikuga ühtne tunne, sest ei tohi olla vaid välimuse näitamise peal väljas. Rääkija ei tohiks muutuda publikule igavaks või tüütuks ning mitte esitama liiga pikka või arusaamatut kõne kuna vastasel juhul on see vaid ajaraiskamine.
Asend, silmaliigutused ja hingamisrütm võivad rääkida üsna palju sellest, milliste kanalite kaudu laps mõtleb. Juba väga väiksena sirutab imik käe, andmaks märku oma valmisolekust suhelda. Laps omandab enne rääkima õppimist liigutused, millega teda mõistetakse. Jah, ei, tasa, head aega, üks, kaks, ma ei kuula, ma ei tee seda- kõike seda antakse lihtsalt ja efektiivselt edasi liigutuste ja zestide abil. Teist laadi zestikuleerimist mõtete edastamiseks kutsutakse pantomiimiks. See väljendab komplitseeritumat laadi mõtteid. Kui laps etendab mõnd tegelikult asetleidnud sündmust, siis võib tema keha liikumisviis anda väärtuslikku infot sellest, kuidas ta seda tegelikkuses koges. Kolmeaastane Richard ütles : ,,Rong läks ära," siis viipas pöördudes selja taha, õõtsutas end rütmiliselt ning jooksis ühe koha peal. Nii said ta vanemad teada, et Richard oli seljaga rongi
erinevused (erinevad vestlus- ja kuulamisharjumused), ruumikäitumise erinevused (distantsi hoidmine, silmavaatamine, privaatsus), ajakäitumise erinevused (hilinemine, järjekord, planeerimine), väärtushinnangute erinevused: erinev suhtumine tööülesannete täitmisse, meeskonnatöösse, konfliktide lahendamisse, altkäemaksu, edutamisse jmt. Emotsionaalsuse tase. Emotsionaalselt neutraalsetes kultuurides (nt Aasias, PõhjaEuroopas) ei peeta zestikuleerimist viisakaks, inimesed ei näita välja oma tundeid, vaid suruvad need alla ja hoiavad kontrolli all. Emotsionaalselt ekspressiivsetest kultuuridest pärit inimestele tunduvad vaoshoitud inimesed tuimad ja osavõtmatud, tundub nagu ei vihastukski nad kunagi. Aasiast pärit inimesi lausa häirib zestikuleerimine ja näomoonutuste tegemine. Hiinlane võib teatada naeratades, et puudus töölt lähedase sugulase surma tõttu, toetudes kultuurilisele arusaamale, et
annaabi.ee 
