· Kartused/foobiad, une- ja söömishäired · Ärritus- ja agressiivsushood · Ka enesevigastamine (nt randme hammustamine) eriti, kui tegemist on raske vaimse alaarenguga · Oma tegevuse organiseerimisel ja vaba aja sisustamisel aspontaansus, initsiatiivitus, loomingulisuse puudumine, raskused otsuste tegemisel · Miimika ja zestikulatsiooni tähendusrikkuse kadu (Johnson 1997, Lovaas 1998, Kuzemtsenko 2003.) Tugevad küljed · Suhteliselt hea vaimne võimekus · Väga hea mehhaaniline mälu- omandatu ei unune 4 · Raugematu töövõime, kui on olemas motiiv ja soodsad tingimused · Hoolikus- täpsus ülesande täitmisel, väga ilus käekiri (Townsted 1993,
Cassirer võtab lähtepunktiks kõne. Kõne ei ole lihtne nähtus. Ta koosneb erinevatest elementidest. Tuleb leida põhielementide omavahelised seosed ja vahet teha erinevate kihistuste vahel. Kõige olulisem kihistus on emotsioonide keel. Suur osa inimlikest väljendustest kuulub ikka veel sellesse kihistusse. Samas aga leidub loomade maailmas analoogiaid emotsionaalsele keelele. Näiteks simpansid kasutavad suurel määral viha, hirmu, kurbuse, rahulolu jms. väljendamiseks zestikulatsiooni. Aga erinevus seisneb selles, et ei nende häälitsused, zestid ega miimika võimalda tähistada ega ,,kirjeldada" objekte. Ehk teisiti öeldes väitelise keele ja emotsionaalse keele erinevus tähistabki piiri inimeste ja loomade maailma vahel. Ei ole ühtegi tõestust, et mõni loom oleks kunagi astunud otsustava sammu subjektiivselt objektiivsele, emotsionaalselt keelelt väitelisele keelele (Cassirer, 1999, lk.52-53). Tuleb vahet teha märkide ja signaalide ning sümbolite vahel
Teravad kontrastid, dünaamiline tegevus. Dialoog kopeeris kiiret lühendatud stiilis kirjutatud telegrammi. Üldisemalt. Enamik neid näidendeid sündisid I MS ajal väljaspool Berliini. Kui sõda lõppes, jõudis ekspressionism ka pealinna. Kinnistus lavastaja tähtsus. Lavastused pidid olema läbivalt ühtse stiiliga; lavastaja pidigi looma sellise terviku. Iseloomulik rõhutatud rütmilisus. Oluliseks said liikumine, misanstseenid, palju oli järsku, nurgelisust zestikulatsiooni. Palju massistseene. Lavastustel oli iseloomulik hakitud kõnelaad: karjatused, hüüded, kaldumine ekstaatilisusse. Elusarnasust ja olustikulisust välditi. Ekspressionistlik draama on seisundidraama! Ekspressionistlikud lavastajad: väga radikaalsed Leopold Jessner, kes kasutas ekspressionismi klassikalise dramaturgia peal ja Jürgen Fehling, kes lavastas kaasaegset dramaturgiat. Jessner kasutas lagedat lava, mis oli jaotatud erinevatel kõrgustel asuvateks mängupindadeks, mida
annaabi.ee 
