mõeldud. Valimiste ettevalmistus oli olnud liialt kiire. Umbes poole minuti pärast ulatas ta ümbrikud meile tagasi ja me lasksime need urni. (Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 1944. Tallinn. 2002, lk 63, 64) "Me saavutasime juulikuus suure Stalini targal juhtimisel hiilgava võidu", teatas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre IV partei kongressil. "Suure Stalini lähedaselt kaastööliselt, Leningradi bolsevike juhilt sm. Zdanovilt tulnud abi oli äärmiselt suur. Töötava Rahva Liidu kandidaadid said 92,8 % kõikidest häältest. Kunagi varem pole Eesti valimistel olnud säärast innustunud osavõttu ega kunagi varem pole ükski poliitiline partei saanud sellist ülivõimsat enamust. Valituks said kõik Töötava Rahva Liidu kandidaadid". (Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 1944. Tallinn. 2002, lk 66) Uue saadikutekoja esimese lühikese istungi ajal, juulikuu 23. päeval, kiideti
N.Andresen on seletanud, et välisministriks hakkamise asjus polnud tal kõnelusi mitte kellegagi peale zdanovi, ja kirjeldanud, kuidas zdanov valitsusse planeeritud isikute kohta iseloomustusi küsis. Valitsuse tegevust suunasid algusest peale zdanov ja N.Liidu saatkond. Presidendi kantseleiülem meenutab, kuidas joodikust juristi Boris Sepa kohtuministriks määramine oli presidendil teada juba 18. või 19.juunil ning kuidas okupatsioonivalitsuse juht Vares ei julgenud Sepa asjas zdanovilt luba küsimata midagi ette võtta (Tambek:346347). President tõrkus allumast zdanovi 19.juuni diktaadile. K.Pätsi sundimiseks otsustas see tõestada, et Eesti riigiorganitel pole enam mingit tegelikku võimu. Selleks andis ta Varese siseministrile M.Untile 20.juunil ülesande organiseerida 21.juuni meeleavaldused koos kõige juurdekuuluvaga. Ettevalmistustesse tõmbas Unt kaasa Moskva Kominterni esindaja Karl Säre ja ennast
andis surve all nõusoleku. Tallinnas vabastati poliitvangid, võeti üle politseiasutused, ringhääling ja valitsuse häälekandja toimetus. Õhtupoolikul heisati Toompeale punalipp. 21. juuni hilisõhtul nimetas Päts ametisse uue valitsuse, kus tähtsamatel kohtadel olid: peaministel Johannes Vares Barbarus, peaministi asetäitja ajalooprofessor Hans Kruus, välisminister Nigol Andersen, sideminister Maksim Unt, haridusminister Johannes Semper. Esialgu polnud ühtegi kommuniti. Vares sai Zdanovilt korralduse lõpetada revolutsioonilised aktsioonid ja ära korjata demonstrantide kätte sattunud relvad, ei tahetud suurejoonelist ja välise käraga riigipööret. 22. juuni hommikuks lehvis jälle riigilipp, pealelõunaks oli uus valitsus võtnud asjaajamise üle. Zdanov andis Varesele uue valitsuse deklaratsiooni, mida serveeriti kui "rahvavalituse" esimest pöördumist, selles lubati omariikluse jätkumist ja rahva healolu tõstmist majandusliku elu edenemise teel. 11
annaabi.ee 
