ehk Ronsard'i sonett (4+4+3+3), riimiskeem on abba abba ccd ede. *inglise ehk Shakespeare'i sonett (4+4+4+2), riimiskeem on abab cdcd efef gg. Inglise soneti üht varianti nimetatakse Edmund Spenseri järgi Spenseri sonetiks, riimiskeem on abab bcbc cdcd ee. Sonette on kirjutanud: Dante, Petrarca, Cavalcanti, Pierre de Ronsard, V. Hugo, Baudelaire, William Shakespeare, V. Adams, B. Kangro, M. Under, G. Suits, V. Ridala, J. Sütiste. 6. Giovanni Boccaccio. - Novell sai oma zanrinime hiliskeskaja lühikese lõbusast itaalia rahvalikust lühijutust novella'st. Novellizanri algatajaks Euroopas peetakse Giovanni Boccacciot. Boccaccio teosed: ,,Filocolo", ,,Fiammetta", ,,Fiesole nümfid", ,,Dekameron". Boccaccio sai oma teoste jaoks süzeesid rahvajuttudest. ,,Dekameroni" novellide aluseks olid kohalikud anekdoodid, suulised pärimused ja elujuhtumised, mis toimusid Firenzes ja selle ümbruses. Boccaccio ümbritses oma novellid raamjutustusega
Järjest rohkem käsitles kirjandus ühiskondlik-poliitilist temaatikat. Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseks fabliood lühikesed anekdootlikud värssjutustused, kus tõsteti esile teravmeelsus ja taibukus, piitsutati saamatust ja ahnust. Fablioode keel on mahlakas, täis rahvalikke kõnekäände ja vanasõnu. Saksamaal levisid analoogse malliga svangid, mida hiljem kirjutati proosaski. Itaalias kutsuti taolisi jutustusi novelladeks sealt sai oma zanrinime novell. Tähelepanu väärib hiliskeskaegsete vagantide (alamamast vaimulikkonnast pärit rändlaulikud) ladinakeelne luulelooming, mis pilkas kiriku silmakirjalikkust, kutsus üles nautima maiseid rõõme. Vagantide luuletused olid riimis. Kuulsaim kogu ,,Carmina Burana". Francois Villon (15. saj keskpaik) elas hiljem kui itaalia vararenessansi suurkujud, kuid looming oli renessansiideedest puutumata, sest Prantsumaale jõudsid 100-aastase sõja tõttu kultuuri uued suunad hiljem
Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseks fabliood lühikesed anekdootlikud värssjutustused, milles tõsteti esile teravmeelsust ja taibukust ning piitsutati saamatust ning ahnust. Fablioode keel on mahlakas, täis rahvalikke kõnekäändusid ja vanasõnu. Saksamaal levisid analoogse malliga svangid, mida hiljem kirjutati proosaski. Itaalias kutsuti taolisi jutustusi novelladeks sealt sai oma zanrinime novell. Tähelepanu väärib ka hiliskeskaegsete vagantide (alamamast vaimulikkonnast pärit rändavad laulikud) ladinakeelne luulelooming, mis olid pilkavad kiriku silmakirjalikkuse suhtes, kutsudes üles nautima maiseid rõõme. Vagantide luuletused olid riimilised. Kuulsaim kogu ,,Carmina Burana". Keskajal viljejeti ka draamat (sel ajal mõisteti draama all üldist näitemängu, mitte omaette zanri), kuid see oli võrdlemisi algeline. Varane keskaegne draama oli liturgiline (seotud
annaabi.ee 
