paberitükiga valitseja kätte. Valitseja luges neid sõnu, mis tundusid olevat mingid värsilõpud ning talle meenus see luuletus, mille Zadig oli kirjutanud. Ta laskis tuua selle paberilehe ja pani kaks poolt kokku. Need sobisid täpselt. Kuningas lasi Zadigi enda ette tuua ja ta vabastati. Talle anti kogu Kade'da varandus, kes oli teda ülekohtuselt süüdistanud, aga Zadig andis Kade'dale kõik tagasi. Kuningas hakkas Zadigit aina hindama. Kuningas andis Zadigile suuremeelsuse eest karika. Ta valis Zadigi oma peaministri kohale. Zadigil oli erakordne anne välja selgitada tõde, mida inimesed varjata püüavad. Teda imetleti ja armastati. Astarte oli kuninga abikaasa. Zadigi meeldiv olek hakkas talle aga märkamatult mõju avaldama. Ka Zadig kiindus kuningannasse. Sellele saadi jälile ning Zadig ja kuninganna taheti tappa. Kuninga ruumides viibis väike kääbus, kes oli tumm, aga mitte kurt
Seda ainult sellepärast, et kõikidel oli midagi, mille eest kellelegi kätte maksta. Kolmas tegelane Zadig oli eelkõige suuremeelne. Tal ei olnud kahju jagada oma vara teistega, aidata hädasolijaid ega teha teeneid ustavatele sõpradele. Vaatamata oma õilsusele ähvaras Zadigi koguaeg surm. Iga heategu oli võimalik kuidagi keerata kurjaks nii, et teda oli jälle võimalik milleski halvas süüdistada. Kuna Zadigi nimi tähendab saatust, siis ehk see oligi tema saatus. Seega oli Zadigile tähtis, et headel inimestel läheks hästi. Sarnaselt eelnevatele võrreldavatele tegelastele oli ka Zadigile tähtis armastus ja armastatuga koos olemine. Tema väljavalituks juhtus olema aga kuninganna, sellepärast olid ka nende suhted raskendatud, sest Zadig oli kuninga hea nõunik ning peaminister. Oma armastatuga saab Zadig kokku alles teose lõpus, kuid tema tunded tärkavad juba alguses. Viimane, kuid siiski oluline mees Sganarelle, kellel vedas viltu tema armastatu tõttu.
Ta juhindub mõistusest kuid maailma valitseb rumalus. Kõik mis Zadigiga toimub on hämmastavalt mõtetu ja ebaloogiline. Teda ümbritseval kurjal on aga oma loogika ja süsteem. Inimesed ja sündmused millega Zadig kokku puutub, annavad talle alati ainet mõtisklusteks. Ta püüab tabada elu mõtet, tunnetada ümbritsevat maailma ning teeb igast oma seiklusest järeldusi, mis puudutavad elu tervikuna. Olulised on ingel Jesradi sõnad, ta õpetab Zadigile, et pole sellist kurja, mis ei sünnitaks head, et täiuslik kord on võimalik ainult seal, kus igavesti elab kõrgem olend. Meie ebatäiuslikus maailmas aga on pahe ja kuritööd vältimatud.Zadig peab loobuma võitlemast selle vastu, mille ees tal tuleb aukartust tunda. Oluline koht jutluses on röövel Arbogadil, kes ei suuda leppida sellega, et siin maises ilmas, kus kõik kuulub ühteviisi kõigile, ei ole saatus temale midagi jätnud. Ta hakkas röövliks, vargaks
Ta juhindub mõistusest kuid maailma valitseb rumalus. Kõik mis Zadigiga toimub on hämmastavalt mõttetu ja ebaloogiline. Teda ümbritseval kurjal on aga oma loogika ja süsteem. Inimesed ja sündmused millega Zadig kokku puutub, annavad talle alati ainet mõtisklusteks. Ta püüab tabada elu mõtet, tunnetada ümbritsevat maailma ning teeb igast oma seiklusest järeldusi, mis puudutavad elu tervikuna. Olulised on ingel Jesradi sõnad, kus ta õpetab Zadigile, et pole sellist kurja, mis ei sünnitaks head, et täiuslik kord on võimalik ainult seal, kus igavesti elab kõrgem olend. Meie ebatäiuslikus 5 maailmas aga on pahe ja kuritööd vältimatud. Zadig peab loobuma võitlemast selle vastu, mille ees tal tuleb aukartust tunda. Oluline koht jutluses on röövel Arbogadil, kes ei suuda leppida sellega, et siin maises ilmas,
kehastusena, kuid kirikut kui institutsiooni nägi pigem vaimupimeduse levitajana. Voltaire'i kriitika põhiteravik oli suunatud kiriku vägivallategude paljastamisele. Filosoofiliste tööde kõrval jättis endast maha ka ilukirjanduslikku loomingut (eeposemahulised poeemid, tragöödiad). Siiski peetakse tema kirjanduslikuks pärandiks filosoofilisi jutustusi. Jutustuses ,,Zadig ehk Saatus" ei too tarkuse- ja õigluseiham, vaimupeenus ega hingeteadus Zadigile õnne, vaid traagikat. Nõnda vihjab autor, et maailm on tulvil inimkurjust, väiklust ning et inimese saatus sõltub temast endast vähe. Rüütliromaanide paroodiana vaadeldav ,,Candide ehk Optimism" on pea täielikult irooni Leibnizi ajaloolise optimismi üle. Rousseau (1712-1778) kuulus valgustajate nooremasse revolutsioonimeelsesse põlvkonda. Päritolult prantslane, ent sündis Genfis protestantlikus perekonnas. Isa oli kellassepp. 16-
annaabi.ee 
