töödes. Ning on ju Saatana balli dirigendiks Johann Strauss ise. Kuid mitte ainult nõukogulik riigisüsteem ei saanud Bulgakovi pahameele osaliseks. Viiendas peatükis kirjeldatud Gribojedovi maja on kogu kirjandusliku Moskva sümboliks, tolles hoones olev restoran aga on saatanliku olemisega: erinevad gastronoomilised kirjeldused seovad "Faustis" ilmnenud nõiaköögiga, sealseks ülemuseks on deemonliku välimusega mees, tegevuski leiab aset keskööl ja muusika, mis mängib, on Vincent Youmansi "Halleluuja!", lugu, milles mainitakse Saatanat. See kõik on vihje sellele, et Moskva kirjanduslik maailm on Jumalast hüljatud põrgu. Lisaks veel samas peatükis kirjeldatud viis, kuidas inimesed olid valmis ükskõik mida kirjutama selle nimel, et saada loomingulist tuusikut, mis viitab autori seisukohale, kuidas tema kaasaegsed kirjanikud oli liialt ära ostetavad ning põhimõttelagedad. "Käsikirjad ei põle" (M&M lk 281) - fraas, mis on levinud laialt, mitte ainult vene, vaid kogu
Ning on ju Saatana balli dirigendiks Johann Strauss ise. Kuid mitte ainult nõukogulik riigisüsteem ei saanud Bulgakovi pahameele osaliseks. V-s peatükis kirjeldatud Gribojedovi maja on kogu kirjandusliku Moskva sümboliks, tolles hoones olev restoran aga on saatanliku olemisega. Gastronoomilised kirjeldused seostuvad "Faustis" ilmnenud nõiaköögiga, kus ülemuseks on deemonliku välimusega mees. Tegevuski leiab aset keskööl ja muusika, mis mängib, on Vincent Youmansi "Halleluuja!", lugu, milles mainitakse Saatanat. See kõik on vihje sellele, et Moskva kirjanduslik maailm on kui Jumalast hüljatud põrgu, kus kaasaegsed kirjanikud on ära ostetavad ning põhimõttelagedad ja on valmis ükskõik mida kirjutama selle nimel, et saada nö. loomingulist tuusikut. "Käsikirjad ei põle" on fraas, mis on levinud laialt, mitte ainult vene, vaid kogu maailma kirjanduslikes ja mittekirjanduslikes ringkondades
inglise-ameerika päritolu, teine pool aga saksa lööklaulud. Tõenäoliselt lisandusid neile ka populaarsemad viisid tuntumatest operettidest. Siiski äratab tähelepanu küllaltki suur hulk nende kavas olnud ja hiljem igihaljaks osutunud teemasid, nagu Donaldsoni “Yes, sir, that’s my baby”, Hendersoni “I can’t give you anything but love”, Carmichaeli “Star dust”, Schonbergeri “Whispering”, Youmansi “Tea for two” jt, mis veel praegu, 80 aastat hiljemgi, on sageli mängitavad. Enamik nimekirja paladest on rõõmsameelsed ja hoogsad – niisugune oligi 1920. aastate džässi põhiolemus. Teades, et The Murphy Band’i muusikalised eeskujud olid pärit Inglismaalt, on alust arvata, et nad mängisid ka repertuaaris olnud saksa päritolu muusikat inglisepärase džässiliku tunnetusega. See on seda tõenäolisem, et neil oli koosseisus kaks arranžeerimisvõimelist muusikut – V
annaabi.ee 
