Lisanimede tarvitus muutus XVI sajandiks üldiseks tavaks. Näiteks on välja toodud Laur Philip, Jacob Peter, Oloff Michel, Hans Oloff (Tiik 1976: 415). Raske oli aru saada, kumb on lisanimi, nt Hannus Tulie~Tulie Hannus, Peter Kulle~Kulle Peter, Michel Leule~Leule Michel (Palli 1959: 607). 1 Sel ajal võidi ristimisel saadud kirikliku nime kõrval kanda rahvapärasel nimepanekul saadud nime nt Mattias Ylmewalde, Merten Meme, Jacob Iggedow (Roos 1961: 342). Samahästi võis sellise nime üks osis olla isiku isanimi, nt Villilem Vampe, Lembitte Lembe. Talu võis saada nime peremehe lisanimest kui ka peremees lisanime saada talunimest. Perekonnanimede üleüldine sundpanek Eesti- ja Liivimaa talurahvale XIX sajandil 1816. a kingiti Eestimaal, 1819. a Liivimaal talurahvale priius. Alguses said talupoegad liikumusvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene
Perekonnanimede teke polegi hästi teada, saab ainult oletada. Eduard Roos (tuntud nimeuurija) on jaganud eestlaste eesnimed nelja ajajärku: muistsed isikunimed (13.–16.saj, kuni reformatsioonini) - lihttüved: *Lembi, *Meeli, *Toivo, *Valdo - tuletised: *Meelitu, *Imotu, Tõivotu - liitsõnad: *Igameele, *Tõivelembi, *Meelevilja, *Ihalembi - hiljem ka kombineeritud kristlike nimedega kombineeritult (nt lisanimena Mattias Ylmewalde) Nimede teemad: loodus, inimese omadused, abstraktmõisted, vähe sõjakaid nimesid. Naiste nimesid on ürikutes vähem kirja pandud kui meeste omi. Ka muistsete nimede puhul toimus sise- ja lõpukadu: Melepeyve = Melpe, Lemmetovu = Lemdo. Alates 1430ndatest pole linnakodanikel enam muistseid eesti nimesid, maal säilisid need kauem, eriti isa- ja lisanimedena (kuni 16.saj). kristlikud mugandnimed (alates 14.saj)
Moodustati naissoovorme suguvõsanimedest. Naistenimesid ei ole palju teada. Muistsete eestlastega sama mure: ürikutest naistenimesid ei leia. Esimest korda naisenimesid meetrikaraamatutes, mis on enamasti sügavalt kristlikud. Üleminek kristlikele nimedele toimus järkjärgult. Muistsed nimed kadusid linnakodanike nimedest, aga säilisid lisanimedena. Üleminek kristlikele nimedele toimus kaheosalise malli kaudu: kristlik nimi + muistne nimi: Mattias Ylmewalde. Patronüümne lisanimi. Hiljem omastavaline lisanimi, sh talunimed: Puido Hans. Kristlikud nimed kasutusele XIV saj; Kristlike nimede tüüpiline näide: Jaan, Madis, Tõnis, Andres, Kadri. Sageli mugandatud juba alamsaksa keeles: Jaan Jahn. Põhiosa olid kanoonilised, piibli ja pühakute nimed (Helena Leena). XVIII saj vähenes kasutusel olevate nimede hulk miinimumini nt Mari ja Jüri. Rahvusvahelised nimed. Kirikuraamatutesse ilmub kandeid lapse nime kohta mugandamata kujul. 1850
annaabi.ee 
