okupatsioon. Okupatsioonikuudel kehastas Eesti järjepidevust välisdelegatsioon, kes nägi vaeva, et saada Eesti iseseisvusele lääneriikide toetust. Novembrirevolutsiooni tulemusena sõlmis Saksamaa Antandiga 11. novembril Compiegne'i vaherahu. Saksmaa pidi enda poolt okupeeritud alad vabastama. 13. novembril anti Eesti valitsuse esindajaile üle võim Põhja- Eestis. Lõplik võimu võimu üleandmise leping tehti Saksa peavoliniku August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse volinike vahel Riias 19. novembril. Selle lepinguga tunnustas Saksamaa de facto Eesti valitsust. Nüüd kujunes noorele Eesti Vabariigile suureks ohuks idapiiri taga kogunev bolsevike vägi. Lenin tühistas varem sama aasta märtsis sõlmitud Brest- Litovski rahu ning novembri lõpul alustas Punaarmee pealetungi Eesti vastu. Vabadussõda algas 28. novembril venelaste pealetungiga Narvale, mis õnnestus viimastel ka ära vallutada
Balti hertsogiriigi valitsus (Regentnõukogu) Balti maakaitseväe ehk Landeswehr'i loomist. Kui 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik, seisis see aga äärmiselt ahtal alusel sest kuna Läti rahvusüksused ühinesid peamiselt Punaarmeega, puudus Läti ajutisel valitsusel praktiliselt relvastatud jõud. Seepärast ei olnud Läti ajutisel valitsusel muud võimalust, kui tunnustada Landeswehr'i Läti riigi sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee, mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. 29. detsembril kirjutas Läti valitus Winnigiga alla leppe, mille kohaselt said Läti kodakondsuse ja kõik õigused (muuhulgas ka õiguse maad saada) kõik Saksa kodanikud, kes neli nädalat olid Läti riigi teenistuses sõdinud. Samal ajal liikusid Nõukoduge väed Läti
kuskilt eriti tulemas ei olnud. Neid mõjutas ka Briti laevastiku eskaader, kuid sellest maal eriti abi ei olnud, abi ei saadud ka soomlastelt. Seetõttu pöördus Ulmanise valitsus sakslaste poole. Sa ei olnud huvitatud rahvuslikust läti riigist, pigem tunti muret baltisakslaste pärast. Pärast pikki kaalumisi leidis Sa valitsus Antanti toetusel, et tuleb luua Ida-Preisimaa kaitsejoon, ettenihutatud positsioon Kuramaa pinnal. 29.12.1918 kirjutati alla lepingule Ulmanise ja Winnigi vahel, millega Ida-Preisimaa pandi Sa vägede õlule. Koheselt hakati värbama vabatahtlikke. Selle eest lubas Ulmanis neile pärast sõja lõppu maavaldusi. Punapropaganda sia üha rohkem uskujaid. Vabatahtlikke hakkas lisanduma. PA edenemine Kuramaa edelaosas suudeti seisma panna. Olukorda muutis sõjalises mõttes paremaks saksa vägede uue juhataja määramine ja kohalejõudmine. Selleks Lätis tegtsevate vägede ülemjuhatajaks sai
kütipolgid läinud Venemaale ja valmistus 1918 nov tungiks kodumaale, et sakslased välja ajada. Läti Ajutine Valitsus pöördus Saksamaa poole. Saksa oli nõus ja nihutas oma maa kaitsepositisioonid Leeduni. Läti ja Saksa huvid langesid kokku, Läti kaitsmine enamlaste pealetungi eest jäi sakslaste kätte. Saksa vabatahtlikud, Läti ajutisel valitsusel muud võimalust, kui tunnustada 7. detsembril Landeswehri Läti riigi sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee, mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. 29. detsembril allkirjastas Läti valitsus Winnigiga lepingu, mille kohaselt said Läti kodakondsuse ja kõik õigused (muuhulgas ka õiguse maad saada) kõik Saksa kodanikud, kes neli nädalat olid Läti riigi teenistuses sõdinud. Liibavi riigipööre,
annaabi.ee 
