Teada on, et keelepeks ei ole kolleegidele kunagi midagi head toonud ja enamus kuulujutte liigub ka ülemuste kõrvu, aga aitab lähendada inimesi ning luua nendega mingisugunegi side. Lisan artikli sekretar.ee kodulehelt pealkirjaga ,, Keelepeks teeb koostööaltiks " Tagarääkimist üldiselt taunitakse. Ometi on klats ühiskonnale kasulik hirm põlu alla sattuda suurendab koostöövalmidust, näitasid USA Stanfordi ülikooli psühholoogid. Matthew Feinberg ja Robb Willer korraldasid paarisaja vabatahtlikuga mängu, kus inimesed jagati nelja rühma. Grupid pidid langetama endale võimalikult kasulikke rahandusotsuseid. Seejärel liikusid kõik inimesed uude gruppi. Enne uut mänguvooru said nad oma eelmise rühma liikmete kohta arvamust avaldada. Uues rühmas oli võimalik saadud info põhjal kahtlasi liikmeid vältida ning otsuste tegemisest eemal hoida. Selgus, et inimesed kasutasid keelepeksuga saadud teavet selleks, et tegutseda
25. Väärarendite tekkepõhjused. Väärarendite fenotüübiline klassifikatsioon. Väärarendite tekkepõhjused on geneetilised (vt. Ptk. 3.2) või mitmesugused keskkonnategurid– eksogeensed faktorid. Neist tingitud väärarendeid nimetatakse eksogeenseteks. Eksogeenseid väärarendeid võivad tekitada järgmised faktorid: - füüsikalised; - keemilised; - infektsioossed; - toiteelementide vaegus ja toitumishäired. Fenotüübiliselt jaotatakse väärarendeid (Wiesner ja Willer, 1979): 1) liigväärarendid ehk ekstsess väärarendid.- organ on üliarenenud või on neid arvult normaalsest enam. 2) vaegväärarendid e. defitsiit väärarendid - organ on puudulikult arenenud või on neid arvult normist vähem. 3) düstoopia- organite väärpaiknemine 26. Defektgeeni otsene ja kaudne toime organi arengule. Otsene- ebanormaalne rakkude diferentseerumine Kaudne- blokeeritakse mõne ensüümi süntees. 27. Mutatsioonide funktsionaalne liigitus.
toodangu-ja eluvoimega (Nicholas, 1988). Veterinaargeneetika uurimisobjektideks on koduloomad ja ulukid ning nendel haigusi tekitavad mikroorganismid ja parasiidid (Pavel et al., 1988). Veterinargeneetika uurib loomade parilikke anomaaliaid, pariliku eelsoodumusega haigusi ja sellega seoses ka pariliku eelsoodumuse rolli erinevate haiguste etioloogias. Sellest aspektist lahtuvalt voib veterinaargeneetikat kasitleda kui patogeneetikat e parilikkuse patoloogiat (Wiesner & Willer, 1974). Veterinargeneetika objektiks on ka: (1) loomade haigusresistentsus ja immuunsuse geneetika, (2) loomade veterinaarne selektsioon, (3) mikroobigeneetika veterinaarsed aspektid, (4) farmakogeneetika veterinaarsed aspektid jne. Valdkonnad veterinaarias, kus geneetika kui teadus leiab rakendust: (1) Kliiniline veterinaarmeditsiin: anomaaliate (loe haiguste) paritavuse selgitamine ja parilikke anomaaliaid pohjustavate geenide ja lookuste selgitamine,
annaabi.ee 
