Kuid nad veetsid terve lapsepõlve, tegeledes ühise huviga lendamise vastu, mis sai alguse ainult ühest mänguasjast. Peagi sai huvist kinnisidee saavutada inimese lendamine. Mida rohkem Wilbur lubes lendamise kohta, seda rohkem ta veendus inimese lendamise võimalikkusesse. Koos oma mehaanilisest võlurist venna Orville'ga said nendest iseõppinud insenerid. Vaatamata faktile, et kumbki neist ei lõpetanud keskkooli, oli Wilbur silmapaistev õpilane (perekonna kolimine takistas Wilburil diplomi saamise ning uisutamise õnnetus rikkus tema plaanid minnaYale'i ülikooli). Orville seevastu oli koolis üleannetu ning tuli koolist aasta enne lõpetamist, et avada trükitöökoda. Vaatamata iseloomu erinevustele jagasid mõlemad vennad vaimustust tehnoloogilise probleemilahendamise suhtes, mida julgustas ka nende isa, kes täitis maja kahe tohutu raamatukoguga. Vennad omasid ka mehhaanilist kalduvust, mida aitas arendada ema, kes oli oma lapsepõlves
lennukid valmistatakse peamiselt kergmetallide alumiiniumi ja titaani sulamitest. Komposiitlennuk on valmistatud polümeervaikudega immutatud klaas-, süsinik-, kevlar- või muudest kiududest. Esimese lennuvõimelise lennuki ehitasid vennad Wrightid 1903. Orville (vasakul) ja Wilbur (paremal) 1876. aastal. Mõlemad vennad käisid keskkoolis kuid kumbki neist ei saanud diplomeid. Pere äkiline kolimine 1884. aastal Richmond, Indianast Daytonisse (kus pere oli 1870. aastatel elanud) takistas Wilburil oma diplomit saamast pärast nelja aastat keskkooli lõpetamist. 1885-86 aasta talvel sai Wilbur kogemata hokikepiga vastu nägu sõpradega jäähokit mängides, põhjustades tal esihamba kaotuse. Ta oli jõuline ning sportlik kuni sinnamaani, kuigi vigastused ei tundunud tõsised olevat tõmbus ta endasse, ning ta ei osalenud ka Yale'is nagu plaanitud. Kui ta oleks registreerinud, siis ta karjäär oleks võib-olla hoopis teise suuna võtnud kui see tavatu rada, mida ta
aastal tõi nende isa, kes oli piiskop ja reisis tihti, kahe noorima poja jaoks koju mängu helikopteri. Seade tugines Prantsuse lennunduspioneeri Alphonse Pénaud' leiutisele. See oli umbes pool meetrit pikk. Wilbur ja Orville mängisid sellega, kuni see katki läks, ja ehitasid siis endile ise uue. Nad said sellest mänguasjast huvi lendamise vastu. Mõlemad vennad käisid keskkoolis kuid kumbki neist ei lõpetanud. Pere äkiline kolimine 1884. aastal Richmond, Indianast Daytonisse takistas Wilburil oma diplomit saamast pärast nelja aastat keskkooli. Orville sattus algkoolis pahandustesse ja visati sellepärast koolist välja. 1885 või 1886 aastal löödi Wilburit kogemata hokikepiga näkku, mille tagajärjel ta kaotas oma esihambad. Ta oli seni ajani väga sportlik olnud ja kuigi ta vigastused ei olnud sugugi tõsised siis ta tõmbus kõigest tagasi ja ei läinud Yale'i ülikooli, nagu algselt plaanis. Selle asemel, veetis ta
Nad olid disaininud tiiva, mis oli võimeline lendama. Peale seda hakkasid nad tegelema kontrolliga. Jällegi arvasid vennad teistest lennuki ehitajatest teisti, kui kõik ülejäänud arvasid et lennuk peaks olema kindlalt stabiilne siis Wrightid kui rataste ehtitajad, mis on väga ebastabiilsed said aru, et nagu ka ratas, mis on stabiilne ainult kui selle sõitja hoiab seda kontrolli all, on ka lennuk ainult siis võimeline hästi lendama kui selle juht/piloot hoiab seda kontrolli all. Wilburil tuli selline idee, mida nüüd kutsutakse „wind warpingkuks“ ehk „tiiva koolutamine“, et kui saaks tiibasi samal ajal väänata ühel pool all ja teisel pool üles siis ja vastupidi siis saaks lennukit kontrollida. Nüüd kui nende tiivad andsid tõstejõudu ja tiiva koolutus süsteem andis neile mingit kontrolli, olid nad lahendanud kaks kolmest probleemist lennuki ehitamisel. Nüüd nad pidi leidma viisi kuidas hoida lennukit kauem õhus
annaabi.ee 
