aastal õlimaalis ning on praegu eksponeeritud Eesti Kunstimuuseumis. Karin Lutsu loomingus on alati tähtsal kohal olnud soolise indentiteedi küsimus. Tema kooliaastatel Pallases polnud naisõpilased küll harv nähtus, aga kunstnikuna läbi luua ning endale nime teha neil ei õnnestunud. See oli ka Lutsule varakult selge. Konrad Mäe ja Ado Vabbe käe all õppides avaldas talle mõju Mäe koloriidirikas looming ning Vabbelt sai ta avangardismi kogemuse. Kokkupuuteid oli ka Eduard Wiiraltiga kes on ilmselt mõjutanud Lutsu loomingus groteskset figuuri kujutust. Tema õpetajad on teda nimetanud la garconne'iks iseloomustamaks tema iseseisvat, poisilikku, vaba ja loomingulist karakterit, mis peegeldub tema töödelt. Teda peetakse ka feministlikuks kunstnikuks, mida ta ilmselt teadlikult ei olnud. Siiski elas ta meeste maailmas, kandis mehelikke riideid, suitsetas ning avaldas avalikult oma arvamust. Isemeelne on olnud ta terve elu lähtudes A.Vabbe põhimõttest, et inimene ei saa
suve algul lõppes tal stipendium, kuid Wiiralt jäi siiksi sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused olid õigupoolest ainuke kool millelt Wiiralt graafika tehnik alal sai. Septembris võttis kunstnik koos Villem Ormissoni, Ado Vabbe ja Rudelf Parisega ette ringreisi Weimarisse ja Meisseni portselanivabrikusse ning sõitis ss tagasi Tartsse et lõpetada õpingud Pallases. 11.-18. mail 1924 toimus kooli esimese lennu näitus. Kuus Wiiraltiga esinesid maalija Kuno Veeber, skulptor Fredi Sannamees ja graafik Natalie Mei. Wiiarltilt oli näitusel 114 teost illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm proteesskulptuuri. Eksamikomisjon hindas tema tööd väga heaks ja andis lõpudiplomi nr 1. Peale kooli lõpetamist kutsuti ta Pallasesse graafiliste tehnikate õpetajaks ja sellena ta tegutses kaks semestrit kasutades aega rohkem tehniliste oskuste lihfimiseks, enda ettevalmistamiseks Pariisi minekus. Pariisis 1925
Pallas. Aastal 1923 läks ta Berliini, et õppida kunsttööstuskoolis ning pärast seda viisid Adamson-Ericu õpingud ta Pariisi vabaakadeemiatesse. 1925. aastal esines ta esmakordselt oma maalidega Tallinas II kunsti ülevaatenäitusel. 1926. aastal käis ta end täiendamas Itaalias ning aasta hiljem eksoneeris oma töid Pariisi salongides (Salon d'automne, Salond des Indépendants, Salon de Tuileries). 1928. aastal esines ta oma töödega Tallinnas koos Kristjan Tederi ja Eduard Wiiraltiga. Peale seda reisis ta Nõukogude Liitu ning samuti ka Poolasse, Austriasse ja Sveitsi. Ta Adamson-Eric veetis kokku aasta aega Pariisis Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina. Aastatel 1032-35 oli ta Kujutava Kunsti Sihtkapitali esindaja, juhatuse liige ja abiesimees. 1935.-1940. aastal oli ta Rakenduskunstiühingu liige. Adamson-Ericu kunstinäitusi toimus Eestis, Soomes, Pariisis, Stockholmis ja ka Moskvas. Ta maalid olid hils-impressionistlikus stiilis
annaabi.ee 
