vormiriietuse sisseseadmine. Gümnasistid pidid kandma koolis ja väljaspool kooli musta püstkraega vormikuube. Palitu oli vesihall valgete kaeluslappide ja hõbedaste nööpidega, püksid olid kuuega samast riidest. Vormikuuele käis peale must läikiv nahast rihm ning vormiülikonna juurde kuulus sinine vormimüts, mõlema peal oli keiser Nikolai I monogramm. Joonisel 1 on näha Keiser Nikolai I Gümnaasiumi õpilaste vormi. Gümnaasiumiõpilastel ei tohtinud olla pikki juukseid, vurrusid ega habet. Nad ei võinud kanda sõrmuseid, jalutuskeppi ega ratsapiitsa. Rangelt oli keelatud piiritusjookide tarvitamine ning suitsetamine, kuid sellest keelust astuti siiski üle. Mundrikandmise kohustus oli ka õpetajatel ja koolipersonalil. Ametikuub oli sinisest kalevist, mida kaunistasid kullakarva ameti- ja auastmetunnused ning samasugused nööbid. Pidulikel juhtudel kanti ordeneid. (Gymnasium Revaliense 1631-1981, 1981, Lukas, 1980, Verag von Franz Kluge, 1881) Joonis 1
õlgadele ja vaatas talle mõned sekundid uurivalt otsa, nagu tahaks ta tema meeldivat näoilmet ja rüütellikku abi imetleda. Siis katkestas ta esimesena vaikuse ja küsis oma õrna häält veelgi õrnemaks muutes: «Kuidas on teie nimi, härra ohvitser?» «Kapten Phoebus de Chäteaupers, teie teenistuses, mu kaunitar!» vastas ohvitser uljamat rühti võttes. «Tänan,» vastas tüdruk. Ja sellal kui kapten Phoebus oma burgundlikke vurrusid keerutas, lipsas tüdruk hobuselt noolena maha ja kadus nagu välk. «Vannun paavsti naba juures,» kirus kapten, lastes köidikuid Quasimodo ümber kõvemini kinni tõmmata, «meelsamini oleksin tahtnud seda plikat kinni hoida!» 70 «Mis parata, kapten,» ütles üks sandarm, «linnuke lendas minema, nahkhiir jäi pihku.» V. ÄPARDUSED JÄTKUVAD Gringoire oli kukkumisest uimasena tänavanurgale armurikka neitsi Maria ette lamama jäänud
mõistuse poolest mahuks teisi päid tükki kümme halli habemega tükkis. Ja missugune sõdija! Ma ütlen, et . . . et . . . minagi tema ees araks läheksin . . . see on, ma ei pistaks plehku, sest mina ei pista kellegi ees plehku . . . aga nõnda nagu veidi kutistav oleks niisugusele vastu hakata.» «Hohohoo!» kajas rõõm kunstliku kõnekäänu üle ümberringi, ja terve koor päris noore rüütli Kuuno von Rainthali tegudest ligemat teatust. «Meil oli,» algas jutustaja punaseid vurrusid keerutades, «meil oli mineval suvel ving ninas, et leedulased meid sel aastal nokkimata ei jäta. 40 Kui säherdusi asju on tulemas, siis on inimesel otsekui teravam silm ja teravam nina.» «Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,» pilkas keegi kuulaja. «Ei, ma ütlen tõepoolest -- kohe teravam silm ja nina, nagu toaksid ette, mis tuleb. Ja ennäh, tuligi, ühel kenal päeval sibavad kaks talupoega, kes lossist kaugel elasid, lossi ja kisavad: «Leedulased tulevad!» Säh sulle
annaabi.ee 
