kõikehaarav. Sageli leidis Brueghel oma tööde jaoks ainestiku rahvaluulest: vanasõnadest, kõnekäändudest, legendidest, mängudest. Maal "Laste mängud" on justkui lastemängude entsüklopeedia. Brueghel mõistis, et mäng ei ole lapsele mitte ainult lõbu, vaid tõsine tegevus rangete reeglite ja nõudmistega. Kunstnik maalis üldtuntud rõngaveeretamis-mängu: rõngas on maalitud kahekordselt, et saavutada näilist liikumist. Veel võib näha vurrkanni keerutamist, teise seljas ratsutamist, pimesikku, sabatantsu, tasakaalumänge. See omalaadne lapsepõlverütm igas Bruegheli detailis on nagu vastukaja kaugest minevikust. Sageli naerab Pieter Brueghel välja n. ö kilplaslikku elulaadi. Maaliga "Madalmaade vanasõnad" on autor koostanud inimeste erilistele omadustele vihjava omapärase piltkäsiraamatu. Esiplaanil on näha meest, kes teisele auku kaevab. On mees, kes ei ulatu leivatükist leivatükini - s. t ei tule toime
mesilaseliigid ja õitest viljub tavaliselt ainult alla veerandi, sest idanemiseks, on vaja mikroseente osavõttu, seega on seened kuldkingade elus väga tähtsal kohal. Pisike toitekoeta seeme ei suuda idaneda ilma seenesümbiondi kaasabita. Sümbiondiks nimetatkase osalejat vastastikku kasulikus kooseluks. Seen nakatab seemne ja seeme saab seene kaudu vajalikke toitaineid, mis tal omal toitekoe puudumise tõttu vaja on. Seeme paisub ja mõne kuu jooksul omandab ta pisitillukese vurrkanni kuju. Esimese aasta sügisel ilmub jäme juur ja moodustunud risoomi kaks sõmevahet, millest kummalgi on soomusjas leheke. Teisel ja kolmandal aastal arenevad teine ja kolmas juur ning seenehüüfid jäävad nüüd vaid juurtesse. Ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks meil iluaedades kuldkinga vähe kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab.
» «Gabriel.» «Oled sa vene salakuulaja?» «Salakuulajad ei rända lausa päeva ajal mööda maanteid.» «Tema pelgus mind nähes tee pealt ära,» ütles Risbiter. «Ma nägin kohe, et ta mind kartis. Mispärast pistsid sa minu eest putku, mispärast värisesid sa minu ees, talupoeg?» «Ma ei pistnud sinu eest putku ega värise praegugi sinu ees,» vastas Gabriel naeratades. «Seda on ta näidanud, et ta nii kergesti ei värise,» ütles Delvig, «sest ta mängis Risbiteriga vurrkanni, hakkas üksipäini meie, nelja ratsa- 239 mehe, vastu ja pani esimese hoobiga Risbiteri mõõga tantsima.» «Delvig valetab, ma ise pillasin mõõga kogemata,» vaidles Risbiter vastu. «Tasa!» ütles vana Mönnikhusen. «Teil on ühtepuhku teineteisega nägelemist. Mis sul siin tegemist oli?» pööras ta ennast Gabrieli poole. «Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?» «Ma olen sõjamees,» vastas Gabriel. «Mu kodupaik on seal, kus sõditakse. Praegu lähen ma
annaabi.ee 
