hellana hinge helama ärkab. täidad loigud, sood ja lohud. taevale, merele, maale alla. Hoovad koopast mäe veerus, Öö laul Tusk keerled tasa jõekeerus, Tummana, Väsinud nii olen, uinuda, mööda kaldast üle haua, varjude sumedal tiivul, rahu, rahu isuksin, tasa vulisedes kaua. üle uinuva maa, suur on olemise piin. hinguse viivul, Rind on kale külm, ja lõpmata Valgud orgu, nõtku, soole, laotab end öö. jõe voolus mere poole, Uinuda nii tahaks, kustuda oled elu kõrve saares, Tähti igaviku sülesse, helgid ilul vikerkaares
lõivad uhkest' uperpalli, karu kombel kukerkuuti. ("Lained") --- Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? ("Lained, kuhu te tõttate?")
/ Ssu! Ssu!" Kohati tundub aga kirsipuu õitsemine olevat lihtsalt kevade sümbol, tõestus, et see on tõepoolest kohale jõudnud. ...Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää. Suur kuldne päike kuldseks muudab pori. Vastärgand kärbes, kuulen, ajab jori ja peksab tiivuga. On imehää! On imeliselt kerge! Nagu õhku Mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku. Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu. Ma temaga nii nagu iga aasta kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta nüüd vulisedes jõkke paastukuu... Kevadega seostub ka Visnapuu suhtumine sõtta, milles pole midagi keerulist - ta eitab seda. J Sõjast naasenud, palju sõpru kaotanud sõduri sireli püssirauda pistmine on kui kindel otsus - ei mingit sõdimist enam. Lilled, päike ja kevad on teema, mida luuletaja vastandab sõjaga. Seda väljendab ka hulga hilisem luuletus - "Sirelid õitsevad siiski", kus taas on kasutet sama motiivi. "Betoonil teras raskelt täriseb / sünk sõjamasin raskelt raksub
lõivad uhkest' uperpalli, karu kombel kukerkuuti. ("Lained") --- Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? ("Lained, kuhu te tõttate?") Eesti kirjanduse ajaloo ühe tähtsaima isiku Juhan Liivi elulugu on siin referaadis põhietappi-dele toetudes kirja pandud. Meelega ei ole tahetud muutuda detailseks ja üksikasjalikuks eluloo-kirjeldusel, sest autor ei tahtnud, et Juhan Liivi luule tema muserdava elu varju jääks. Teisalt ei saa täiesti mööda vaadata mõnedet seikadest kirjaniku elus, kui tahetakse mõista Liivi luulet
lõivad uhkest' uperpalli, karu kombel kukerkuuti. (“Lained”) --- Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? (“Lained, kuhu te tõttate?“) Kokkuvõte Eesti kirjanduse ajaloo ühe tähtsaima isiku – Juhan Liivi – elulugu on siin referaadis põhietappi- dele toetudes kirja pandud. Meelega ei ole tahetud muutuda detailseks ja üksikasjalikuks eluloo- kirjeldusel, sest autor ei tahtnud, et Juhan Liivi luule tema muserdava elu varju jääks. Teisalt ei
annaabi.ee 
