ning äsja ülikooli lõpetanud spetsialistid ei saa hakkama lihtsamategi tööalaste probleemidega. Loomulikult leidub oma alale pühendunud, tõepoolest edasipüüdlikke inimesi, kes on huvitatud enese arendamisest, mitte varanduse kokku kuhjamisest ning neile tuleb vaid au anda, sest nad on suutnud säilitada oma eesmärgi, nö missiooni materiaalseid ahvatlusi täis maailmas. Leian, et antud mõttearendusse on ehk sobiv seostada ka David Vseviovi (2009) 4 ammuloetud arvamusartikkel, kus ajaloolane käsitleb Eestis hetkel valitsevat majanduskriisi, millel pole tema arvates mitte niivõrd poliitilised ja rahanduslikud põhjused, kui just ühiskonnas üldiselt valitsevad väärtustel põhinevad põhjused. Vseviovi arvates on viimase kahe aastakümne jooksul tekkinud ja kinnitunud väärtushinnangud põhjustanud praeguse laiahaardelise majanduskriisi Eestis. Defitsiidiajastu lõppu
tööd ja sellele väärilist palka ning töövõtjad oma head tööd. Rasketel aegadel meenuvad meile, kui tähtis on teine inimene ja see kas tal on mersu ei lähe üldse korda. Hoia oma perekonda, oma kaasõpilasi, ammuta tarkust õpetajatelt, ole hooliv ja abistav, siis on põhiväärtused paigas. Edasi saame üheskoos luua uusi väärtusi, saame muuta Eestimaa tugevaks ja järjepidevaks ja meile jäävad alles käsikivi ja rukkileib. David Vseviovi tsitaat "vajame uusi väärtusi" on levinud kõikjale. Kuid millised peaksid olema need uued väärtused, mida vajame? Kas need peaksid olema väärtused vanade probleemide lahendamiseks? Kõik näib olevat Praegune kriis on enesega kaasa toonud väga konkreetse mured ja loonud hirmuäratavad eeldused, mis meid kõikjalt piiravad. Ja selleni on viinud ikka valdavalt vigane rahandus ja majanduspoliitika, mis tulenes pankade kergekäelisusest ning valituse ebapädevusest.
võtab ennenägematu ilme. Inimesi arreteeritakse öösiti, arreteerijad on ise aga järgmised ohvrid. MB julgus rääkida tõtt on imetlusväärne, kui arvestada, et tema sõpru-kirjanikke, lavastajaid, näitlejaid, intellektuaale kadus iga päev jäljetult või saadeti Siberisse (Jesua: kõige suuremaks patuks pean ma argust; MB on tunnistanud oma kohutavaid hirmuhoogusid, kuid julgus polegi hirmu puudumine, vaid selle ületamine). Samas pugemine ja kaasajooksiklus ei aidanud ka eriti (Vseviovi ,,Müstilise Venemaa" näide: 1934 toimus partei kongress, mida nimetati ,,võitjate kongressiks" Stalini tiib oli saavutanud lõpliku võidu trotskistide-leninistide üle. Totaalne ja naeruväärne Stalini ülistamine ja lausvale Vm-l tegelikult toimuva kohta. Hiljem hakati seda nimetama ,,mahalastute kongressiks" üle 1000 saadikust enamik langes hiljem repressioonide ohvriks. Paljud kirjanikud, kes olid nõuk
annaabi.ee 
