aastal. Kavandi järgi oli mälestuskompleksis kõrgematele sõjaväelastele ette nähtud 12 hauaplatsi. Esimesena maeti sinna 27. juunil 1932. aastal kindralmajor Ernst Põdder. Sama aasta 17. oktoobril sängitati tema kõrvale kindralmajor Johan Unt. Enne Teist maailmasõda sellele platsile rohkem ei maetud. Oletatavasti purustati mälestusmärk koos mälestusehisega 1950. aastal. Tänaseks on säilinud vaid bareljeef kahe maoga võitlevast mehest. Selle päästis rusude seast Alfred Vosmi. Bareljeef leidis oma koha ka uuel, taastatud mälestussambal, mis valmis Eesti Vabariigi 80. aastapäevaka ja avati pidulikult 22. veebruaril 1998. aastal. Vabadussõja juhtide terviklik memoriaal avati 28. novembril 2000.aastal. Lisaks E.Põdderile ja J. Untile said samasugused mälestusplaadid veel Arthur Alexander Lossmann, Andres Larka, Paul- Adolf Lill, Karl Parts, Jaan Soots, Nikolai Reek, Johan Pitka, Aleksander Tõnisson, Otto Heinze ja Voldemar Viktor Rieberg.
piiblikeele) sõnade moonutamine või ebakohaselt tarvitamine oskamatusest (Pearu ,,hallelooja", Rava Kusta ,,ei anna õiget vahmiili välja", Hundipalu Tiidu ,,poolidiiga, karikseriv kõlanali ,,katkikismus"; linnatõusikute keele ,,kulduura", ,,prohviit", ,,kriit" = krediit, ,,konktuur"), koomilised hüüdnimed (,,lambasihver", ,,So ein Tere-tere", ,,majalukk"), argoosõnad (Lible ,,kapsad", ,,palvekapsas", Mauruse ,,komade palee", Tigapuu ,,vosmi" jne.); murde- ja rahvapäraste kõnetavade ja rahvanaljade kaudu (,,Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunne ega tunnegi", ,,Säh, võta oma püksid ja aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses"); naiivsete järelemõtlematuse veidruste kaudu (,,Kuidas peaks olema säärase keele nimi, mida pole kuulnud ei sina ega õpetajagi", ,,istu otseteed edasi", ,,kuidas võib inimese elulugu täielik olla, kui selles pole täielikku surma"; siia kuulub ka
.. Siin näed ka kaubahoovi ja tema sambaid, nii kui elus mets. Ja pealegi tead, kust midagi paremat leida, kui osta tahad. Osta on ikka vaja, kui mitte täna, siis homme." Kui jõudsid platsile, kus seisis kellegi rinnakuju kõrgel alusel, seletas Tigapuu: ,,Siin on see Parkalai oma platsiga, kuhu tudengid tulevad mööda Rüütlit kihutades õllekorvidega. Ikka pudel loginal tühjaks ja siis sellele seal ülal karplartsti! vastu vahtimist! Keset larfi, nii et va molu liimendab. Ja siis tuleb vosmi! Aga pursid: ,,Deutschland, Deutschland über alles!" Mõistad? Lihtsalt mäss! Ükskord oleks neil haprasti läind, aga õigel ajal hakkas keegi rebane: ,,Jumal, keisrit!" Vosmidel ei aidand muud kui kannad kokku ja käsi kõrva ääre, sest kuis sa keisrilaulu vastu lähed. Ja tudengid pääsid seekord jällegi. Nõnda on õige tudengi elu. Ning kui mina ükskord tudengiks hakkan, siis teen mina samuti; küll näed. Ja ma hakkan varsti, usu
annaabi.ee 
