probleem + realism, mudelproosa (mudeldav tendents proosasse, eriti proosa radikaalsemasse osasse), psühholoogiline modernism (1970nda algus. Eriti psühhoanalüüsiga seotud laine, mis tuleb noores proosas, eesotsas Vaino Vahing, Unt följetonistlik proosa (kujutamisviisiga on seoseid ka Undil). Autorid: Mati Unt, Arvo Valton, Paul Kuusberg, Enn Vetemaa (lühiromaani teke. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel, liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas). Madis Kõiv (romaan ,,Aken"). Aimee Beekman (,,Väntorel" (1970)). Teet Kallas (üleloomulikuga flirtiv novellikogu ,,Verine padi" (1971) ja romaan ,,Heliseb, kõliseb" (1972). Heino Kiik (koomika ja groteski peavoolu suurejoonelisem teos ,,Tondiöömaja" (1970). Mats Traat. 6. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 196672. Kassetiaja lõpp (196268 noorte autorite luulekassetid (1966 (65) Jüri Tuulik jt; 1968 (67) Andres Ehin jt )).
Vetemaa proosaloomingu tuuma moodustab viiest lühiromaanist koosnev tsükkel: ,,Monument" (1965), ,,Pillimees" (1967), ,,Väike reekviem suupillile" (1968), ,,Munad hiina moodi" (1969), ,,Kalevipoja mälestused" (1971); need on koondatud "Väikesesse romaaniraamatusse" (I 1968, II 1972). Tsükli puänteerib kuues, tsensuuritõkete taha jäänud romaan ,,Tulnuk" (kirjutatud 1971 / 1972, ilmunud 1987). Tsükli sees toimub liikumine psühholoogilisest realismist üpris vormiteadliku modernismi suunas. 2 Satiirilise koega esikromaani ,,Monument" minajutustaja, arhitekt Sven Voore rajab küünilise kohanejana oma karjääri stalinistliku dogmaatiku ära käsutamisele intriigides, misläbi tal õnnestub kõrvale tõrjuda konkurent, tahumatu geenius Ain Saarma. Tähenduslik on Saarma intuitiivse ürgrahvuslikkuse
Unenäolisus tugevneb kindlasti või hakkab hõlmama. Esteetilise vahendus poolest on Kangro radikaalsem 60ndate sarjades. Kui mõelda sellele, et seal on kahtlemata palju tagasivaatamist, siis need lapsepõlvemaastikud ja Eestipildid hakkavad segunema fantaasiamaastikega palju jõulisemalt. Sisemine ja välimine maailm kipuvad minema sujuvalt teineteiseks üle. Selle juures teiseneb ka värsipoeetika, mis kõige otsesemalt avaldub selles, et vabavärssi tuleb juurde. Samas muidugi vormiteadliku autori teatav tõlgenduslik mäng jätkub (,,Ei kuskimaa metamaa"), seal kasutatakse sonetipärja malli. Kangro pole ainus autor, kes modernistlikku vormikeelt hakkab avaldama, tema puhul ei pea otsima ka mingit meeletut modernistlikku mässu, see pigem mõjub sellise siseilmas liikuja eneseotsingute tulemusena, mida muidugi saadab koguaeg teadlikkus kirjanduslikust taustast. 70ndatel tuleb ka hilisjärk, mis laias laastus jätkab 60ndate stiili, mingit loksumist
annaabi.ee 
