Ulatuslikumaid poeeme avaldasid Alle, Sütiste, Visnapuu, Ridala. Ridala regivärsilisse poeemi „Toomas ja Mai“ oli põimitud eepilisi rahvalaule. Alveri poeemidele „Lugu valgest varesest“ ja „Pirnipuu“ olid iseloomulikud vaimukas sõnastus, irooniline käsitluslaad. Luule arenes iseseisvusajal eriti intensiivselt. Esile tõusis palju andekaid luuletajaid, tänu kellele mitmekesistusid ja avardusid aineringid. Oluliselt tõusis vormikultuur. 12) Juhan Sütiste luule Esimesed luuletused avaldas 1921. Tähelepanu äratas esikkogu „Rahutus“, kus vaheldus autobiograafiline aines ümbritseva tegelikkuse kujutusega, tundeavaldus ekspressiivse hoiakuväljendusega, klassikalise üle domineerib retooriline vabavärss, ebatäpse riimi innustus lepib liigjuhuslike kooskõladega. Sotsiaalse kaastunde ja protesti laulikuna saavutas ta kõrgtaseme luulekogudes „Peipsist mereni“, „Maha rahu“ ja „Kaks leeri“
mees on ta püsiteema. Teine teemade ring on seotud sõjaga. Mis temaatilist kaardistust õigustab, on Grünthali enda aruretseptsioon. Kui ta lõpetab 60ndatel suhteliselt äkki luuletamise, siis ta põhjendab seda sellega, et talle tundub, et ta ei suuda enam midagi lisada (on Tartust ja sõjast kõik ära kirjutanud). Temaatiline kirjeldus on ebaõiglane selles mõttes, et keelelises ja stiilises plaanis on tegemist väga huvitava autoriga: tal on ühelt poolt rafineeritud vormikultuur; teiselt poolt mod elu- ja keeletunnetus. See oleks nagu mingit moodi mod hõnguline kirjandus, mis on lülitanud ennast väga klassikalisse vormi. Karl Ristikivi üks luulekogu ilmunud, tuli välja 1972. See on üks olulisemaid luulekogusid üldse, mis paguluses on ilmunud. Ristikivi luule markeerib selgelt modernistliku luulekeele tulekut, mis algas 1940-50ndate jooksul paguluses ilmuma. Urve Karuks 1968 "Savi" Ivar Ivask autor, kelle jaoks on nii eesti kui ka läti kult oluline
luuletus), kuid seda ei saa suhestada Talviku endaga. Luules on sees ka üsna tugev kultuuriline vahendatus. Talviku luulet võib tihtipeale käsitseda kui klassikalist rolliluulet valib endale rolle/positsioone ja mingil moel vaatab tegevust kõrvalt. Talviku luule esindab ka rafineeritud vormikultuuri. Hakkavad toimuma muutused 30ndate aastate keskel. ,,Kohtupäeva" raamatut endam nii ühemõtteliselt kirjeldada ei saa. Alles jääb rafineeritud vormikultuur, vaim tumevaim, on ka nihkeid, mis pimedusepoolelt heleduse poolele pürgivad (tekib liikumissuund). Võib isegi öelda, et mingites tekstides hakkab ilmnema trotslik positiivne programm elutundeline programm. Hakkab hakkuma kristlike motiividega. Samas ka trotslik programm (vastandumine ööle) ja teisalt esteetilise programmi kuulutus selle luule programmi kuulub kindlasti see, et luuletaja valdab nõtket vormikeelt, et ta suudab ranges klassikalises vormis
annaabi.ee 
