sortide kogumise, kohalikes oludes kasvatamise ja hindamise kaudu, neist sobivaks osutunute ristamine (hübridiseerimine) ja ristlusjärglaste hulgast valiku tegemine. Üks lähtematerjali mitmekesistamise võtteid mida sordiaretuses rakendatakse 20. saj. keskpaigast alates järjest ulatuslikumalt, on mutantide (mutatsioon) ja polüploidide (polüploidsus) tekitamine lähtematerjali mutageenidega mõjustades. Ristamine võib olla a.) Liigisisene (sortide- või vormidevaheline) b.) Kaugristamine (eri liikidesse või perekondadesse kuuluvate taimede vaheline) Vajaduse korral võib ristata ka korduvalt, st. ristlusjärglasi omavahel või lähtevormidega. Ühe risttolmleva taime järglasi nimetatakse sordiaretuses pereks, ühe isetolmleva taime järglasi liiniks, ühe vegatatiivselt paljundatava taime (nt. kartuli) järglasi klooniks (kloonaretus). Risttolmlevate taimeliikide sordid on alati paljude lähedaste vormide
ühemõõtmelised vormid punkt ja joon, kahemõõtmelised vormid pinnad, kolmemõõtmelised vormid kehad. Maastikukujunduses kasutatakse sageli regulaarseid vorme või nende lähendusi. Kompositsiooniks võib nimetada kunsti seada erinevad objektid ning vormid maastikule nii, et need oleksid omavahel kooskõlas ning moodustaksid ühtse terviku ehk kunstiteose maastikus. Kompositsiooni loomise eelduseks on vormidevaheline harmoonia vormide ja nende heade omaduste vahel ning harmoonia ruumilises konfiguratsioonis. Mida enam leidub elementidel omavahelisi kooskõlalisi sarnasusi, seda harmoonilisem on kompositsioon. Sarnaste vormide kasutamisel peitub ka oht ühetaolisuse tekkeks. Seda aitab vältida valitud motiivide ning vormide varieerimine. Reaalses ruumis on alati olemas mingisugune taust, mis tuleb omakorda sobitada kokku olemasoleva vormiga, saavutamaks harmooniline kooskõla.
kohe valmis. Taimed vajavad kasvuaega. Isegi kui ette kujutada taimede suurust ning seda visualiseerida, ei vasta saadav pilt täpselt tulevasele tegelikkusele. 2.Kujundusvõtted maastikukujunduses 2.1 Kompositsiooni mõiste, põhilised kujundusvõtted- ja vahendid Kompositsiooni aia või pargikujundust võib nimetada kunstiks seada maastiku erinavad vormid kooskõlaliselt, et moodustada ühtset kunstiteost maastikus. Kompositsiooni loomise eelduseks on vormidevaheline harmoonia. Harmoonia saavutatakse üksteisega sobivate vormide komponeerimisel. Mida enam leidbu elementide omavahelisi kooskõlasid, seda harmoonilisem on kompositsioon. Teatud sarnaste põhimõtete kordamist kogu kujunduses nimetatakse kompositsiooni ühtsuseks. See võib väljenduda maastikukujunduses teatud sarnaste omadustega maastikuelementide kasutamises, vormidevahelistes proportsionaalsetes suhetes, sarnast kontrastides. Kompositsiooni ühtsuse tagavad näiteks