Noormees räägib loo ära. Kirikuõpetaja, kes teda kui lolli tunneb hakkab noormehelt raha küsima. Küsib mehelt enda tarveks, küsib naise tarveks ning küsib tütarde tarveks. Noormees annab raha. Kirikuõpetajal ei saa küllalt, mis tõttu küsib ta ka oma pojale raha. Noormees saab vihaseks ning hakkab kirikuõpetajaga õiendama. Ta teab, et kirikuõpetajal poega pole. ,,Oota, ma näitan sulle petise palka!" Üteldes annab ta kirikuõpetajale rahapotiga vopsu pähe, nii et pott katki lõhkeb ja kirikuõpetaja surnult maha langeb. Õhtul koju jõudes, on vennad imestunud. Noorem vend räägib targematele jällegi kogu loo ära ning vanemad vennad hakkavad kartma, et neil kirikuõpetaja surmaga mingi jama võib tulla. Nad tõid surnud kirikuõpetaja enda juurde peitu. Noorem vend aga oli luuranud, kuhu vanemad vennad kirikuõpetaja viinud olid. Vanemad vennad sellest teada saanud, matsid nad surnu mulla alla
Samas ma oskasin juba emme nabanööriga mängida. 17ndal nädalal ma olin juba umbes 12 cm ja kaalusin 100150 g. Mul olid juba olemas ka ripsmed ja kulmud. järgmine nädal ma tundsin juba oma enda emme hääle ära. 19ndal nädalal mu emme rääkis minuga ja jutustas mulle igasuguseid lugusid. Kahe nädala pärast ma olin juba 27 cm pikk. 23ndal nädalal ma olin juba piisavalt tugev, et emmele märku anda et ma oskan liigutada. Ma andsin talle ikka päris mitu tugevat vopsu roietesse.25ndal nädalal ma hakkasin unenägusid nägema siis kui ma magasin. Nädala pärast ma olin juba 36 cm pikkune. Ja peale seda nädalat ma hakkasin väga kiiresti kasvama. 30ndal nädalal ma hakkasin lisaks ka kaalus juurde võtma väga kiiresti. 31'sel nädalal ma ei saanud enam vehkida käte ja jalgadega nii palju sest mul ei olnud enam ruumi. Mu pulss on väga kiire, ligi 160 lööki minutis. 36ndal nädalal ma olin 45 cm pikkune juba ja kaalusin 2,53 k g
Vooruvahetus Kavatsuste väljendamine Kuulaja perspektiivi võtmine (sobiv infohulk) Parandamine jne. Õpetatud poeg Poeg tuli linnast isa juurde võõrusele. “Praegu on heinaaeg,“ ütles isa, ”Võta reha ja tule mulle appi.” Kuid poeg ei viitsinud minna ja lausus: “Mina olen teadusi uurinud, olen kõik maakeelsed sõnad unus- tanud. Mis asi see reha on?” Vaevalt oli ta õue läinud, kui astus rehale peale ja sai selle varrega vopsu vastu otsaesist. Sedamaid meenus talle, mis asi reha on, ta haaras otsaesisest kinni ja kähvas: “Kes oli see loll, kes reha siia vedelema jättis!” Lev Tolstoi “Aabitsajutte” Kirjandus Karlep, K. (1998). Psühholingvistika ja emakeeleõpetus. TÜ Kirjastus. Kõneloome (lk 114-128, 131-151) Kõnetaju (lk 152-173, 177-178) Suhtlemine (lk 173-177, 205-220)
Kõik õpetajad mulle siiski ei meeldinud ja ega mina ka kõigile mitte, mäletan kuidas ühes tunnis tegin lollust ja õpetaja viskas mind kriidiga, kuna ta aga viskas liiga palju mööda ja häält tõstes ning kurja pilku tehes vaatas natuke kõõrdi ka, siis ma ei saanud kohe aru, et vihapurse mulle suunatud on, see tegi muidugi õpetaja veel tigedamaks ja järgmisena sain lisaks kõrvalruumi kupatamisele ka paraja vopsu kuklasse. Ei hakka valetama, hirm oli nahas küll korra, aga keda mul ikka süüdistada on kui mitte ennast. Tagantjärgi on ikka naljakas. Kõige rohkem nalja sain kooli vältel oma klassivenna Väikese Markusega. Kui inimesele on kord hüüdnimi antud ega siis sellest lahti enam ei saa. Igatahes, minu jaoks vahvaima asjaga saime hakkama siis, kui pidime suure-suure mati koolist võimlasse tassima. See oli parajalt raske ja
"Samad sõnad!" ütles Andres. "Kuulge, kallikesed, liigume edasi! Seal all on saal, kus meie esivanemad elasid ja pidutsesid, aga Kabrevitsi oskab sellest rohkem rääkida," manitses Jastiin ja me kõik läksime ühes pundis alla. Ma ei suutnud millegi muu peale mõelda, kui Heleni peale. Kabrevitsi rääkis küll kogu aeg sellest koopast ja ma ootasin seda hetke, kui ta sellest koopast veel räägib, aga nüüd mõtlesin ainult Helenile ja ei kuulnud midagi. Ma ärkasin oma mõtetest suure vopsu peale, mis ma vastu otsaesist sain. Ma oleksin kukkunud maha, kui Andrest minu taga poleks olnud. Ta püüdis mu kinni. Ma olin põrganud vastu koopa lage, mis muutus järsku madalaks. "Aiih! Mu pea! Auuu, mis see oli?" küsisin valus oiates. "Kabrevitsi hoiatas, et ärge oma pead ära lööge, aga sa ei kuulanud! No kus su mõtted küll täna on?" küsis Andres naljatades. "Loomulikult oma tütrel, keda ma täna üle pika aja jälle näen! See on ju loomulik!"
» «Või nii?» Tädi toonis oli midagi, mis pani Tomi kartma. «Jah'm. See tähendab, ma arvan seda.» «Sa arvad?» «Jah'm.» Vana daam kummardus ja Tom jälgis teda kartliku huviga. Liiga hilja taipas ta tädi mõttekäiku. Voodieesriide alt paistis reetliku teelusika vars. Tädi Polly võttis lusika ja näitas seda Tomile. Poiss võpatas ning langetas pilgu. Tädi Polly sakutas teda tavalisel viisil kõrvust ja andis talle sõrmkübaraga paar kõlavat vopsu vastu lagipead. «Noh, sir, miks sa tahtsid seda vaest tumma looma niiviisi piinata?» «Tegin seda kaastundest, sest tal ei ole ju tädi.» «Ei ole tädi! Sina tobu! Mis see asjasse puutub?» «Väga palju. Sest kui tal oleks tädi, siis oleks see ise teda seestpoolt kõrvetanud. Ta oleks tema sisikonna niisama tundetult ära kõrvetanud, nagu oleks ta inimene olnud!» Tädi Polly tundis äkki pistet südames. See näitas asja uues valguses; mis oli julmus kassi
annaabi.ee 
