· Essoyes'st lahkumine, viidi kaasa kera hästilaagerdunud juustu. · Pagariemand · Renoiri ja ta modellide vestluses oli valitsevaks tooniks karedaloomuline nali. Ta kutsus neid meelsasti kalkuniteks, tobukesteks, rumalateks hanedeks, ähvardas neid kepiga. · Kontrastina Auguste'i erakordsele heldusele meenub tema kummaline kokkuhoidlikus, mida pealiskaudsed inimesed võisid ihnuseks pidada. · Kui Renoir veel käia suutis, ei võtnud ta kunagi voorimeest. · Renoiri ,,vaesuse" kategooria: erkroheline pügatud inglise muru; valge leib; poonitud parkettpõrand; kummist esemed, Carrara marmorist kujudja ehitised; pannil küpsetatud liha; jahukastmed; toiduvärvid; viiludeks lõigatud leib jne. · Renoir kandis samu riideid kümmekond aastat. · Renoiri palett särast puhtusest nagu uus münt. · Pärast Itaalia-reisi kuulutas Renoir musta värvi ,,värvide kuningannaks". · Peaaegu alati segas Renoir värvid lõuendil.
Teadmata põhjusel tuli tal mõte ronida ühe puu oksa külge. Seal ta rippus natuke aega. Oksa küljes rippudes tuli talle teinegi mõte, mis tundis isegi temale endale kahtlasena. Ta tahtis lihtsalt proovi pärast otsida mingit nööri vms, et kas oleks võimalik ennast metsas oksa tõmmata, kuid ta ei leidnud midagi. Ta kõndis metsas tükk aega edasi, kuni märkas linna kuma. Ta läks linna keskmesse, kus asus kolmnurkne plats ja kus olid platsi keskel kaks voorimeest. Ta läks ühele trepi pealsele ja hakkaslihtsalt nutma. Nutmis põhjuse leidis ta vanas voorimehes ja tema hobuses. Kui ta oli nutmise lõpetanud, siis istus ta voorimehe vankrisse. Peale seda kui oli voorimehe ära tundnud ( see oli sama voorimees, kes tol korral ta kooli viis) siis ta põgenes, nagu oleks mõrvaga hakkama saanud. Kooli jõudes läks ta pikali ja palus Vainukäol kõik riided talle peale visata, sest tal oli külm. Indrek sai küll külmast võitu,
Ja äkki valdas Indrekut pöörane härdus. Ta ei saanud muidu, kui istus siiasamasse lähedale trepile ja nuttis, nuttis selle vana voorimehe ja tema hobusekronu pärast, kes könutasid ainuüksi tuisus ja tormis. Ah, nii hea on ilmas elada, kui on veel midagi olemas, mille pärast võib kas või oma hinge ja südame välja nutta! Issand jumal, mis peaks küll inimene peale hakkama, kui poleks enam niisugust tuisku ja tormi, niisugust kolmenurgalist platsi ja keset platsi laternat ega voorimeest oma hobusekronuga! Siis ei oleks inimesel ilmas enam midagi teha, vaid siis oleks veel ainuke pääsetee: surm. Indrek istus siin puutrepil hulk aega ja ta istus nõnda, et unustas niihästi voorimehe kui ka tema hobuse. Aga kui ta viimaks tõusis, nägi ta, et voorimees könutab oma hobusega endiselt laterna all. Ja ta läks otseteed voorimehe juurde ning istus saani. Aga kui see pukis ümber pöördus ja temalt küsis, kuhu peab sõitma, siis tundis Indrek tema silmapilkselt
annaabi.ee 
