kiire hooga veerema. See põrkas vastu Liina jalgu, millepeale teine kisama pistis. Muidugi hakkasime meie ka kaasa kisama. Küünal jäi seisma ja samuti ka Liina. Meie Leraga olime hirmust üksteise ümbert kinni võtnud. Nii, me olime kolmekesi seal toas, lihtsalt olime. Meil oli sokk ja me ei suutnud midagi teha. Mõne minuti möödudes avanes uks ja sisse astus minu vend. Ta vaatas meid imeliku näoga ning hõikas siis ema, et too suhkruvett tooks. Ta võttis Liinast kinni, juhatas voodini ja pani ta sinna istuma. Siis tuli ta meie juurde, võttis Lerast kinni ja viis ta Liina kõrvale istuma. Lõpuks vedas ta minu ka nende kõrvale. Ema saabus koos kolme klaasi suhkruveega ning käskis meil juua. Peale seda hakkas meil parem ja me suutsime juba rääkida. Võtsime veel kosumiseks aega ning hiljem arutasime, et mitte kunagi me midagi sellist enam ei tee. Andrea Mark 7a.
Kui hommikune tuuleiil puhub läbi pajude, siis viimane kooldub nagu tantsivate tüdrukute saledad pihad. Akna ette istutab ta bambuse ja hoovide vahele pirnipuud. Kuuvalgus vajub nagu sädelev vesi üle maa. Tuul ohkab puudes, puudutab õrnalt lautot ja raamatut, mis lebab diivanil. Tume värelev veepeegel neelab poolkuu endasse. Kui päev koidab, äratatakse teda värske iiliga; see jõuab voodini ning kogu maailma tolm puhutakse tema meeltest." Rahulikke sõnu, mis aiastseeni kirjeldavad, on nüüd täiendatud taimedega. Hiina on suur maa, mis hõlmab erinevat kliimat ja erinevaid taimestikutsoone. Taimed aias esindavad kohalikku floorat, mõnikord on see subtroopiline, teinekord leidub neid puid või lilli hoopis kõrgematel laiuskraadidel. Paljudel taimedel on omadustest lähtuv sümboolne tähendus. Bambus
Kõik läks nagu tavaliselt. Õhtusöök toodi nagu harilikult pimedas, siis süttis lamp ja ma istusin lauda. Sõin ainult veidi puuvilja. Tegin nagu valaksin vett karahvinist, aga jõin ainult seda, mille olin jätnud oma klaasi. Muide, vahetus toimus küllalt osavalt, et petta oma jälgijaid, kui neid oli. Pärast õhtusööki teesklesin samasugust uimasust, nagu olin tundnud eelmisel päeval. Seekord teesklesin, nagu alistuksin väsimusele või oleksin leppinud saatusega ja vedasin enese voodini, võtsin ära kleidi ja heitsin pikali. Seekord leidsin kohe padja alt noa, surusin kramplikult käes noapead ja simuleerisin magamist. Kaks tundi möödus, ilma et midagi oleks juhtunud. Seekord -- oh mu jumal, kes oleks seda võinud eelmisel õhtul öelda -- hakkasin kartma, et ta ei tule. Lõpuks nägin, kuidas lamp aeglaselt ülespoole kerkis ja kadus. Pimedus vallutas mu toa, kuid ma pingutasin, et oma pilku sellest läbi puurida. Möödus umbes kümme minutit
annaabi.ee 
